Miks ma kogu aeg muretsen ja kõike põen?
Mure: Minu mure seisneb muretsemises. Mõni inimene elab kogu oma elu
ükskõiksuses(tal on enamjaolt ükskõik kõigest), teine inimene(näiteks
Mina), pool oma elust ainult muretseb.
Muretsen sellepärast, kuidas mul arsti juures läheb, üks päev enne seda,
kui sinna lähen. Muretsen sellepärast, kui pean kuskil oma nime ütlema.
Muretsen, et kuidas mul esinemised lähevad. Ühesõnaga pidevalt käib
mingi mõte(kujutlus) peast läbi, mis on seotud ikkagi lõpptulemuses
muretsemisega.
Olen ka jõudnud arusaamisele, miks tekib mul teatud situatsioonides ärevus, paanika, ebakindlus, värisemine — see kõik tulebki muretsemisest(liigsest hoolimisest). Seega, kui saada muretsemisest lahti, kaovad ka selle laastavad mõjud.
Soovikski teada saada, mida räägib psühholoogia muretsemisest? Milliseid soovitusi/nõuandeid jagaksite Teie muretsevale inimesele? Äkki “muretsemise” mõistmine ja sellest arusaamine aitab seda vähendada?
Võib-olla kõige hullem ei olegi see muretsemine, aga selle muretsemise tagajärjed/mõjud takistavad küll oma elu elamist ja selle loomulikku kulgemist.
Mart, 20
Dr Noormann:
Psühholoogia ei tunnista väga üheselt mõistetavaks sõnu „mure“ ja „muretsemine“. On hirmud ehk foobiad, on stress, frustratsioon, depressioon. Käitumispsühholoogia räägib ka madalast valulävest, tolerantsusest, empaatiast. On ka psühhiaatrilised määratlused nagu neurootilisus, ärevushäired, sundmõtted, kompleksid. Erinevad arstid võivad näha mure taga tervisliku seisundi teadvustamata asjaolusid ja somaatilisi valusid. On ka häbitunne ja süütunne, enesesüüdistamine kui mure minevikus juhtunu pärast.
Kõik need ja veel teisigi keha ja psüühika seisundeid avalduvad muretsemisena. Nii pole muretsemine paljude Sinu kirjeldatud hädade põhjus, vaid vastupidi — igal muretsemisel on kusagil organismi sügavuses peidus selle põhjus. Need võivad olla väga erinevad, kuid enesetundena avalduvad ühtemoodi — muretsemisena. Mure on omamoodi valu, on segaduseseisund, määratlematus, marginaalsus. See tuleb kusagilt organismi sügavusest ja teadvus registreerib selle kui lahendamata/lahendamatu pahaendelise probleemi. Ning loomulikult pakutakse pidevat muretsemist siis psüühika üldseisundiks, iseloomuomaduseks ja otsitakse sellele pärilikke algeid.
Esimene asi, mis teha tuleks, on mure teadvustamine probleemina — mida ma kardan (pro: mille pärast ma tegelikult sisuliselt muret tunnen?) Juba oma mure sõnadega äraseletamine (verbaliseerimine) tekitab selgustunde.
Probleem on olemasoleva ja soovitu konflikt. Siit tuleb järgmine samm — teadvusta, mismoodi need muret tekitavad asjaolud võiksid või peaksid olema, et muret ei tekiks.
Kui see vastuolu on selginenud, tuleb mõelda, mida ma saaksin teha selle soovitu saavutamiseks või milliseid mure põhjusi peaksin vältima või mõjutama. Ning seejärel nii selle järgi ka tegutsema või mõtlema. See polegi midagi muud, kui psühhoteraapia iseendale, teadvustatud enesejuhtimine.
Soovitus „ära muretse“ tähendab tegelikult ignorantsust, distantseerumist, egoismigi enesesisendusega „mis see minu asi on“. Aitab seegi. Ja kõige targem , mida ma muretsemise kohta tean, on Moosesele omistatud õpetuslause : „Muretseda tuleb ainult nende asjade üle, mille muutmine on minu võimuses. Asjaoludega, mille muutmine ei ole minu võimuses, tuleb muretsemiseta leppida“.