Miks mulle kunagi ükski tüdruk meeldinud pole?

Küsimus: Olen siin Noorte hääles ja ka üldse reaalses elus märganud väga palju sellise stiiliga juttu, nagu "olen armunud sellesse ja sellesse" või et, "miks mulle ta nii väga meeldib" või hoopis et "olen armunud temasse, aga ei julge temaga rääkida" - ühesõnaga, armumisest on juttu kui palju.

Mina olen aga juba nüüdseks üle 20 ja hakkan juba muretsema, sest mina pole eluseeski midagi sellist tundnud. Ma enam mitte ainult ei kahtle armumise võimalikkuses, vaid hakkan juba tõsiselt leppima asjaoluga, et see ei olegi lihtsalt võimalik - minu puhul. Olen küll väga sotsiaalne inimene, käin palju väljas ja suhtlen inimestega, ehk siis kodus passija ma ei ole.

Mul on 2 küsimust, millest ma kohe üldse aru ei saa. Esiteks see, et kuidas inimesed armuvad lihtsalt ära kellessegi? Nad ju ei tunnegi üksteist, nende iseloomu, isikupära, tegelikku palet, mitte midagi. Mina ütleks selle peale hoopis seda, et see ei ole mitte armumine inimesse, vaid lihtsalt kellegi välimuse meeletu meeldimine, sest inimene inimesena ju nii pealiskaudselt kohe meeldima ei saa hakata.

Teine küsimus on see, et kas võib esineda sellist asja, et mõnel inimesel puudubki võime armuda? Mis omakorda tähendab ka eluaegset vallalisust, sest ilma armumiseta ei saa ka tüdrukut. Põhimõtteliselt kui ma ütlen, et ma ei oska armuda, siis tähendab see ka muidugi seda, et mulle ei meeldi ükski tüdruk (sellisena, et tahaks teda endale). Kuigi tegelikkuses ma väga, väga tahaksin endale tüdrukut, aga lihtsalt mitte keegi ei tekita minus mitte mingeid tundeid, ometigi kui nad äärmiselt toredad ja kenad on.

Seega, kas ainuõige käitumine oleks praegu see, et ma elan tasakesi oma elu edasi, surun alla üksilduse tunnet ja loodan, et mingil päeval ma armun kõrvuni ära? Ma tahaks nii väga seda joovastavat, energilist, unetut, superõnnelikku ja lausa narkootilist tunnet tunda, sest seda ju üks õige armumine on. Kas selle jaoks saab ise ka kuidagi kaasa aidata? Sest mida noorem oled, seda ägedam ju armumine on. 20 pole enam teab mis nii väga noor. Kusjuures vajadus kedagi enda kõrvale, kasvab iga kuuga. Kohati on ikka väga jooma ajavalt kurb sellises vanuses üksi olla, justnimelt sellise staatusega, et pole kunagi siiamaani veel kedagi olnud.

Mark, 20

Dr. Noormann vastab

Sulle vastates saan meeldimise ja käimise teemaliste vastuste kõrvale rääkida ka inimese bioloogiast. Ega me muud ei ole, kui üks keerukas keemiakombinaat, kus meile suures osas arusaamatute reeglite ja seaduste järgi toimuvad korraga miljonid erinevad keemilised protsessid. Teiseks oleme ka väike elektrijaam, mis ise elektrit toodab ja paneb elektrilised impulsid rakkudes ja mööda närvikiude liikuma. Seda osa kehakeemiast, mis on seotud hormoone tootvate näärmetega, uurib endokrinoloogia. Siia on ka armastus peidetud. See ilus, joovastav, vaimustav tunne, nagu kirjutad, on küll psüühiline seisund, kuid sel saab olla ainult endokriinne taust.

Oleks pikk ja tüütu seletada, kuidas ja millised näärmed on sellesse tundesse kaasatud. Teistele lugejatele oleks see igal juhul nii naturalistlik kirjeldus, et mõjub romantika surmana ja võib-olla keeldub mõni inimene pärast seda üldse armumast. See hormonaalselt aktiivne seisund käivitub meile tundmatute faktorite kaudu välisärritajate mõjul. Välisärritajaks on loomulikult teine, üldreeglina vastassoost inimene.

Nii et inimesed tõepoolest lihtsalt armuvad kellessegi ära. Täiesti seletamatult, mõistuseväliselt, enda ja vanemate, kahjuks sageli ka abikaasa kiuste. On ju olemas armumine esimesest pilgust. Psühholoogiline antropoloogia seletabki armumist kui omavahel sobivate inimeste kokkuviimise bioloogilist mehhanismi. Kuna armumine – hormoonide kontrollimatu möllamise aeg on bioloogiline seisund, mitte püsiv olek, siis on tal oma kestus, muutlikkus, tsüklilisus – kõik see, mis paneb meid tegema meeletusi ja pärast rahunenud hormonaalses tasakaalus imestama – kuidas ma küll selline narr võisin olla. Ajaloos on armumine ehk seesama hormonaalne möll isegi sõdu ajendanud. Antropoloogiale tuginev stereotüüpse käitumise psühholoogia usub, et armumine viib inimesed kokku, aga koos ei pruugi hoida, sest on palju teisi organismiväliseid mõjusid - majandus, kultuur, usk, seadused, teised inimesed.

Armunud inimene ei nõua teiselt muutumist, vaid on endale märkamatult valmis muutuma armastatu aimatavate ootuste kohaselt. Nii on armumine peale sobivuse indikaatori ka võimas sobivuse katalüsaator. Kokku jäävad armunud inimesed siis, kui pärast sellist hormonaalset ehk kirgede möllu märkame juba mõistuslikult, et meid seob usaldus ja tekkinud vastastikused kohustused – need on siis juba abielu loomiseks ja laste sünniga tekkiva perekonna püsimiseks vajalikud tingimused.

Sina taandad armumise ainult sotsiaalseks ilminguks – et vältida üksindust, leida kedagi enda kõrvale. See on kindlasti samuti võimas käitumishoob ja paljud inimesed sellest juhinduvadki. On olemas isegi hirm armumise ees – filofoobia. Selle tekkepõhjusi võiks leida perekonnast, kasvatusest ja väga varasest negatiivsest või reedetud kiindumiskogemusest.

Armumisel on ka oma veider, kuid siiski märgatav sesoonsuse reeglipära – talvel armume vähem, kevadel rohkem. Tõsine hooaeg on aprilli lõpp – mai. Nii et kõigepealt peaksid selle aja ära ootama. Mina ei usu, et armumise võimas looduslik hingus Sindki lõppude lõpuks puudutamata jätab.

Teie Dr. Noormann