Heidy Purga olla öelnud enne, kui pärast Eesti laulu Eurovisiooni poolfinaalis põrumist koju tagasi sõitis: Tänavu oli kaks lugu, mis muusikaliselt midagi väärt - Eesti laul ja Saksa oma. Eesti poolfinaalist edasi ei pääsenud, aga Saksamaa võitis. Sellega peaks olema tõestatud, et saab küll sellel saadana labasuse paraadil ka kvaliteetlugu võita.
Õnneks ei jõudnud finaali Hollandi ajast-arust tare-tareke «Sha-la-lie». Ega ka mitte Leedu meeste Full-Monty striptiis. Vastasel korral olnuks see vesi Purga veskile: selleks, et end finaali laulda, pidanuks ka eesti poisid end hõbe-trussaaride väele võtma... Aga ei, tänavu oli väljas edukas rivi lauljaid, kes panid staadionilahmakal end maksa oma hääle ja lavasarmiga. Uhkelt üksi, ilma tausta tingeltangelita. (Lisaks Saksmaale ka näiteks Ukraina ja Iisrael.)
«Sireniga» ei olnud häbi kaotada. Hea laul. Malcolm Lincoln on kahtlemata eriline, teistmoodi meie Eesti artistide mõõtkavas. Sedavõrd, et tegi Eesti finaalis õhtu üllatajana ära ka Ninja-menukale Lennale endale. Aga lihtsalt - ju jäi Euroopale silma jäämisest sellest väheks. Usun, et näiteks läti Renars Kaupers või norra Alexander, kel naeratus silmis, oleks ka sellise, eurolaulu meinstriimist erineva, «alternatiivse» loo vähemalt finaali välja laulnud...
Sestap kõlasid lapsikult süüdistused-õigustused: Meie olime head, aga Euroopa laulufestivali labane maitse polnud meie kunsti hindamiseks veel küps. (Sama lapsik on jutt Balkani vandenõust. Kui Tanel & Dave võitsid, kas me siis halasime või kahtlesime, et õiglus valitseb ja hea laul võidab?!)
Eesti poisid vedasid «häbiöös» peaaegu et väikluseta välja. Kahju, et tihedas graafikus ei jäänud ei Purgal ega poistel suurt aega ringi vaadata ega teiste maade kolleegidega suhelda
(loe lk 18).
«Alternatiivsus» on ka suhteline. Näiteks tänavune Bosnia & Hertsegoviina esinduslaul oli Balkani kultuurikontekstis ka kindlasti julgelt teistsugune...
Purga ütles bussis: «Mis kõige tähtsam - Eesti laul pole kunagi nii palju positiivset tagasisidet saanud! See meeldis nendele inimeste, kelle arvamust meie oluliseks peame, ütleme siis niimoodi...»
Kuhu edasi? Kas me jookseme tuleval aastal jälle ikka peaga vastu seina, kui natuke kõrvalt, uksest vabalt sisse saaks?
