Noh, sina oled ju sellest «kadunud põlvkonnast» – käivad möö…
Noh, sina oled ju sellest «kadunud põlvkonnast» – käivad mööda maailma midagi aina paremat jahtimas...,» pistis hiljuti üks mu vanem tuttav. Inimesel oli tõsine mure Eesti pärast, et tublid noored lähevad ära ja lõpuks on Eesti Laulu viimne kui kangelane nagu politseisireenidest kõvemini huilata üritav lõunamaa elukutseline töötu Elmayonesa.
Nii see tõesti on, et väärilise töö puudumise tõttu ei pea paljud enam Eesti ja eriti selle väikekohtadega tulevikuplaani. Kuid pead on hakanud tõstma ka noorte põlvkond, kelle südameasjaks on kohapealne ettevõtlus ja seega tööhõive täiskäigule tõmmata! Sest nad tahavad ise Eestis edasi elada — ees veel pikk elu! —, ning teha seda tegusate ja samu väärtusi hindavate, sama kultuuritaustaga inimeste keskel.
Nii on ka eestimeelse suurärimehe Oleg Ossinovski pojal Jevgenil, kes Inglismaalt õpingutelt Eestisse naasis, tugev kodutunne teda kasvuaastatel kujundanud maa vastu. Eks see tõeline kodutunne ongi hinge liigutavates mälestustes ja lähedastega jagatud tundmustes, pingutustes, rõõmudes. Mina tahan Eestisse jääda!
