Loksutab kiigutab sängi,
kobab tal näojooni.
Ei vaadata saa lapse järgi,
sõi vanus silmaploomi.
Veel pimedana vurab voki,
ülejäänud ammu kalmistul.
Imiku uputanud kotis,
surema nõid vähki valmistub.
Karm üllatus
Kaks postituvi puhkasid
elektriliini traatidel.
Ei saand nad särtsu nendelt sest,
kui istuks õllevaatidel.
Tõusis tuul, lõi traadid kokku,
linnud süttisid.
Ka süttis heinamaa ning mets.
Küll oli ränk see uudis meile,
et hukkusid need teated teel.
Maailm, et lõhkes juba eile
ja meie kõiksusesse teel.
***
Kiirel sammul endast kõnnin välja,
keha vaatama jääb taevatähti.
Kuulihaavades ei suutnud käija,
kuid mind enne kõrtsis nähti.
Ühele naisele lõin külge,
ta oli lauatantsija.
Sain turvamehelt näkku sülge,
sest sinna tihe vantsija.
Veel kumminuiaga sain pähe –
ei mõjund, noaga teda lõin.
Karjus, nii et hääl oli kähe,
mind tulistas, siis kuule sõin.
Kiirel sammul kõnnin endast välja,
keha vaatama jääb taevatähti.
Kuulihaavades ei suutnud käija,
kõrtsi ukse taga hing lahkuski.
