Üks kõige märgatavamaid probleeme, mis teismelistel esineb, eriti veel koolis, on gruppideks jagunemine. Tekib mingisugune absurdne feodaalne kihistatus tänapäeva versioonis. Kuigi see on mulle vastumeelt, olen ka ise üks neist gruppidese jagunejatest. Needsamad grupid on sõpruskonnad, mille liikmeid ühendavad ühised huvid ja ühine „sotsiaalne staatus“. Ehk siis, kui sõbrad on kõik priimused ja veedavad vaba aega näiteks teaduslikke katseid läbi viies, siis tembeldatakse nad otsemaid „oivikuteks“. Kui on aga ühes mestis mitu ilusat juuksepikendustega bling-blingiga üle kuhjatud alalõpmata äätavat neiut, on vast tegemist „tibidega“. Just teismeeas kujunevad stereotüübid, just siis saame neist aimu. Ja selline probleem ei esine vaid Eestis, vaid on tavaline kogu maailmas.

Olgu, jätaks kõrvale kogu selle psühholoogia ja vaataks, mis on ehk viimase aja noorte mured, eriti minu kodupiirkonnas. Nimelt narkootikumid. Just äsja levis uudistes kahe noore neiu vahele jäämine kuue kilo kokaiiniga Peruu lennujaamas. Kuigi tegemist polnud teismelistega, on tegu siiski noortega. Kogu see narkoäri toimub iga nurga taga, minu enda koolis tarvitavad ligi pooled gümnaasiumiõpilased tupsi või kanepit. Iga kord kui narkopolitsei käib narkokoertega kontrollimas, tunnevad nad õpilasi juba nägude järgi ära. Kõrvalt vaadates säilib minus siiski eestlasele omane külmus, kuid vahepeal kipun ikka neilt „narkomaanidelt“ küsima: "Miks?" Vastust aga kunagi ei tule.

Mõned aastad tagasi viidi läbi üks uuring, millest selgus, et Eesti lapsed on ühed õnnetumad Euroopas. Põhjused varieerusid, mõne pere kannatas majanduslike raskuste all, mõni ei leidnud piisavalt võimalusi tegeleda millegi huvitavaga vabal ajal. Eks järgnevatel aastatel on see „tase“ küll läinud kõrgemaks, küll madalamaks, kuid kui näiteks teha graafik neist tulemustest ja tõmmata sirge keskjoon, siis järelduks ikkagi, et laste elu võiks olla ka parem.

Jah, teismeline on minu arvates ikkagi laps. Uuringu tulemustega oleksin seega nõus, sest ka ise ei näe, et riik teeks midagi noortele, et nende elu mitmekülgsemaks teha ja parandada. Ikka nooruk peab seda kõike nõudma ja enesele võimaldama. Riigil puudub selles suhtes initsiatiiv aidata näiteks noori töötuid. Aga milleks? Meil on ju terve nimekiri 70-aastaseid vanureid, kes on täiesti töövõimelised ega nõua erilisi muudatusi töökeskkonnas!

Ent igas halvas on ka midagi head. Kuigi järgnev lause kõlab päris taandarenenult, on see ikkagi paljude Eesti teismeliste „uhkus“ — tohutult suur WiFi levila. Mitte just igas riigis saab kusagil pargis istudes näppida nutitelefoni ja säutsuda Twitteris koos teiste „liigikaaslastega“. Isegi täiskasvanud pidevalt vinguvad selle üle, et tänapäeva nooruk, selle asemel, et joosta õues koos sõpradega ringi, istub arvuti taga ja suhtleb nendega näoraamatus. Ka mõningates koolides tekib õpilastel keset tundi kohe paanika, kui WiFi võrk kaob ära. Eks me ole pisut virtuaalsed.

Lisaks on Eesti noortel tänu aina globaliseeruvale maailmale head keeleoskused. Seda näitavad nii riigieksamite tulemuste kokkuvõtted kui ka päriselu praktika. Eestis õpetatakse võõrkeeli juba esimestest klassidest alates, eriti inglise keelt ning juba ülikooliaastatel saavutavad nii mõnedki noored edasijõudnute taseme. Praktika all mõtlen erinevaid projekte, mida Eesti teismelistele pakutakse. Kuna meie enda riigis pole selliseid huvitegevusi eriti palju, siis pakutakse noorukitele võimalust minna hoopis välismaale — YFU-ga vahetusõpilaseks, osaleda Comeniuse programmis või minna mõnda rahvusvahelisse laagrisse. Seal suheldes teiste välismaalastega selgub, et meie inglise keele tase pole sugugi halb. Eelmisel aastal käisin ka ise ühes rahvusvahelises laagris ning paljud kiitsid Eesti esindajate head võõrkeeleoskust.

Mis võiks sellest kõigest järeldada? Eesti teismeline võib olla ehk õnnetu, kuid ta on innovaatiline.