"Mis hoiab eestlast siiski kodumaal?"

 (20)
EV 96 päikesetõus Pärnus
Foto: Andres Putting

Kui kuulata Siiri Sisaski lugu "Mis maa see on". Siis tekib tõesti üks mõte peas - mis hoiab eestlast siiski kodumaal? On selleks emakeel või isamaa.

See tunne, et kodus on alati hea olla ja koju on alati hea tagasi tulla, on kõige parim tunne üldse. Eriti hea on ju ennast tunda igal pool koduselt. Miks? Kui võtta suures pildis, siis planeet Maa ongi kodumaa. Kõigi ühine planeet, mida iga inimene peaks täpselt samamoodi hoidma, nagu ta hoiab oma kodu, oma ema või oma kodumaad, isamaad. Ehk siis hoida oma vanemaid ja oma kallist maad, on midagi sellist, mis tekitab õilsa ja südame soojaks tegeva tunde. Isamaa eest seista, on aus ja mehelik tegu, mida iga mees peaks tegema ja suutma seda teha, kas siis üht- või teistpidi. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.

Kui läheme nüüd ajas tagasi, siis varasematel aegadel, nagu siis, kui oli selle teise Eesti aja algus, ehk siis peale 1991. aastat, hoidsid inimesed ühte, kuna nad olid koos võitnud sõja. Laulu ja ühtsusega saavutasime midagi erakordset, mis tegelikkuses hoiab meid senimaani koos ja see jääb ka kindlasti püsima.

Ükskõik millises situatsioonis on näha, et eestlased on kokkuhoidev rahvas. Võtame kasvõi näiteks eestlased Soomes. Nende koostöö ja edukus naaberriigis on niivõrd suur, et neil on lausa oma grupid ja kommuunid, kus ühiselt asju arutatakse ja üksteist aidatakse.

Eestlase loomulikus olemuses on kadedus ja ahnus. Millest võib see tingitud olla? Ehk midagi vanemat, midagi ürgsemat, aegadest ammustest, siis, kui veel viikingid meie maal elasid või siis aegadest, mil mõisnikud meie maa pinnal veel olid? Eestlaseid on peetud eluaeg matslikuks rahvaks, meie ropud suud ja toidukombed ei olnud küll midagi väga ilusat, kuid meis kõigis on seda lihtrahva olemust, meis kõigis seda tsaarilikku olemust ning meis kõigis on seda mõisniku olemust. Meis kõigis voolab vene, eesti, saksa verd. Kelles millist verd rohkem, millist verd vähem. Sellest on ka tingitud teatud iseäralikud isikulised küljed.

Kuid üks on kindel, oleme kõik eestlased, oleme kõik üks ja meid kõiki hoiab koos see imeline maa, Eestimaa, meie erakordselt talendikad muusikud, kunstnikud, ärimehed ja muud toredad inimesed on meie väikese Eesti au alati üleval hoidnud ning maailm teab, kui võimas ja hea rahvas me oleme. Eestlane olla on uhke ja hää.