Looma (loe: V12) kaitsja tõstab kisa: ärge ahistage Jaguari! Esituled nagu Ford Mondeol, tagatuled kui Aston Martinil, küljejoon tagaosas kui Lexusel! Kuhu meie vana klassik siis nüüd teel on? Kas ilmtingimata oli vaja selliseid muudatusi?
Midagi ei ole teha, Jaguari uue mudeli XF takseerimine tekitab kummalisi seoseid. Õnneks on mul juba ka teada, et mitte ainult minus. Räägime välisdisainist, sest ainult sellest need segased tunded tegelikult tekivadki. Mind häirisid esmapilgul vaid esituled. Eriti, kui vaadata uute Audide pealt, mis suunas liigub autonduse mõte esitulede maailmas. Kui Jaguari kujustajad on võtnud vastu otsuse vanad (head) ajad seljataha jätta ja loobuda neljast ümarast laternast, siis võiks seda teha täiega. Praegu on jäädud poolele teele, tulemus ei ole liha, aga mitte veel ka päris kala. Samas ei ole laternate töövõimele midagi ette heita. Isegi valge ajal panevad nad maanteel kõik paremas teeservas seisvad märgid ja teeviidad heiklema, nii nagu oleme harjunud pimeda ajal nägema. Aga see kujustus... Jah - minule kui eelkõige retrosõbrale tänapäeva disainis oli see hoop allapoole vööd! Eriti pärast niivõrd õnnestunud retrotööd, kui oli S-type. Ja teda ju XF asendama saadeti. Nõnda hakkadki tahes või tahtmata otsima ja ka leidma tuttavaid seoseid. Uutmoodi iluvõre tuletab omas kujus ja teos meelde Chrysler 300C SRT-8. Mootorikatte keskel on väga meeliülendav kõrgendik ja esitulede all avaustes, kus tavaolukorras oleme harjunud nägema udutulesid, on võre keskel kaunid lainjad kroomliistud. Tulede kummaline joon joonistub eriti silmatorkavalt esile tumedat värvi XF-il. Aga ega see minu tuledepaanika ole täna sündinud - segadusse sattusin juba uue XK puhul, sest üks sportauto võiks olla hoopis nõtkema väljanägemisega. Seal tegid uudsuse otsingud tänu laternatele eestvaate töntsakaks kui Mitsubishi Eclipse'i.
XF-i küljejoon kuulub muidugi täielikult neljaukseliste kupeede klassi, kuid nii mõnigi leiab tagaosas sarnasust Lexus GS-iga. Siin on meeldivaks lisandiks esitiivas olevad lõpused ja ka 19-tolline velg on täiesti piisavalt nägus. (XF SV8 tuleb teile vastu juba 20-tollistel). Kupeelik küll, kuid siin ei ole seda, mis mind Jaguari puhul alati võlunud on, eriti just suure XJ puhul - et see auto on nii kuratlikult madal! Uhke kupee-küljejoon ei anna seda efekti üldse, ja kui pilk võrdluseks parameetritele heita, näemegi, et n-ö kupee on suurest laevast koguni 1 cm kõrgem. #end#
Kui oleme aga jõudnud auto taha, on tagumisi tulesid silmates esimene reaktsioon - see on ju Aston Martin DBS! Heh! No mis Jaguar see selline siis õieti on? Millest järsku selline heitlikkus? Mille nimel? Salongi sisenedes aga võtab sind vastu mahe, rahulik ja soliidne disain - usud, et oled ikka Jaguaris küll! Siin ei häiri sugugi, et on otsitud uusi lahendusi, et starterinupule vajutades surisevad õhutusavade katted, keskkonsoolist kerkib ümar automaatkäikude rullik, et ekraan armatuurlauas ja ka salongivalgustus on puutetundlik. Eriti peen on puutetundlik metallringike kindalaeka pealses puitliistus, mis avab selle laeka kaane! Istmed on kaetud softgrain-nahaga, mõnusalt libedad, justkui õlitatud. Ka armatuurlaud on kaetud nahaga. Juhiiste on ülimugavaks reguleeritav. Kummaline on aga istmesoojenduste lülitus puutetundlikult ekraanilt - näpid, leiad ta üles ja jääd soojenemist ootama, jõuad juba ekraanilt muud näppima hakata, kuid kui iste juba liiga tuliseks läheb, ei leia enam kohe üles seda alajaotust, kust soojendust nimetissõrmega maha muljuda. Rool liigub elektriliselt ja koos kõikvõimalike puutetundjatega on see kõik Premium Luxury varustuses olemas, midagi ei pea hakkama eraldi juurde tellima. Kuigi, juurde saab muidugi tellida üht koma teist. Odavana tundub vaid kolme kodaraga rooli alumine osa - liiga plast. Salongis on seda kupeelikku joont samuti vägagi hästi märgata - esiklaas on näiteks seestpoolt vaadatuna täielik kolmnurk, mitte tavapäraselt rombjas. Sama kordub tagasihoidlikumal moel tagumise ukse küljes, kuid kupeelikkusega tagaistujad lõuga rinnale suruma ei pea, kuklaruumi on piisavalt. Eesistuja ei tohi vaid omi jalgu väga pikaks sirutada, siis kahaneb tagumise sõbra põlveruum kohe. Küll aga on juhiistme madalaimas asendis tahavaatepeeglisse vaadates täpselt tagasõitva auto ette kõrgumas lisapiduritule kattekõrgendik. Seega tuleb ikka ka küljepeegleid tihedamalt külastada. Juhil on põlveruumi piisavalt, ka gaasijala põlve väliskülge pole midagi piinamas, kuid autosse sisenedes peab olema ettevaatlik, et põlve vastu armatuurlauast eenduvat nurka ära ei lööks!
Käivitades testiauto 2,7-liitrise diisel V6, ei ole siin meie jaoks midagi uut. Vaata ABE nr 3, märts 2006 - seal sai sedasama jõuallikat Jaguar XJ peal pikalt tutvustatud. Ega me siin hätta ei jää, kuid isegi diisli 207 hobujõu puhul meenub Briti kolleegide nurin koguni 3-liitrise V6 bensiinimootori 238 hobujõu üle, et sellise auto jaoks on seda ikka lubamatult vähe, liigutab 1679 kg tühimassi väga uimaselt ja lahjalt. Diiselisend on tühjalt 92 kg raskem. Liigub ju küll, käigurullikut poolenisti alla surudes on võimalik minna ka Sport-režiimile, kuid loomulikult liigub mõte ikka sinna Superchargedi 416 hobuse jõu maile. Unistada ju ikka võib. Kurvides tundub rool, mis muidu kui pihku valatud, liiga vedel.
Aga maanteel on küll mõnus kruiisida, kuigi Inglise autode kruiisimisi vist ei korraldata. Aga kui teil on selline XF, kus on sees Bowers & Wilkins 440W Surroundi audiosüsteem, siis ei tahagi enam pärast kruiisi lõppu salongist väljuda. Audiosüsteemi nautige kindlasti CD-plaati kuulates, sest Eestis surrondheli pakkuvaid raadiojaamu polegi. Tõeline kontserdielamus ja ei mingit diiselmootoriga autos sõitmise muljet. Olgem ausad, ega seda muljet ei teki ka kinni keeratud raadio puhul. Iste ehk väriseb seisu ajal veidi vapramalt kui ilmselt bensiinimootori puhul. Pimeda tulekul võlub teid armatuurlaua näidikute helesinine valgustus, seda kumab ka ukselinkide alt akende tõstukite lüliteile.
Jah, nõnda salongis mõnuledes, tundes mõnusat meeldetuletust suurema venna, XJ-i salongi juhikohalt, ei saa tõesti aru, miks oli vaja selle välise ilu moodsaks ajamisega heitlema hakata. Isegi Indias toodetakse ju Ambassadore ilma muutusteta ikka edasi. Seega ei saa ka India kaela midagi ajada. Vana hea Inglise asumaa ei saa ju ometi niisuguseid muutusi nõuda. Kas see polegi mitte India vanasõna, et muutu, aga jää iseendaks! Loomulikult tuleb alles nüüd hakata lootusrikkalt India poole kiikama, sest see masin jõuti valmis konstruida veel eelmise omaniku põlve peal.
+ Väga mugav, eeskätt juhi jaoks. Mahe siseviimistlus.
- Eklektiline välisdisain. Selle pärast sooviks ta eest ka vähem maksta.
Järeldus: kurb, kui iga uus omanik püüab hakata oma adopteeritud last enda näo järgi ümber opereerima.
