Miss Raplamaa Austrias: ei läinud palju aega, kui pöörasimegi valest teeotsast ära ja saime natukene lisakilosid vähendada
Neljapäeva hommik algas päikseliselt, alustasime teed lühikeste riiete ja päikesekreemi kasutamisega, sest juba hommikul oli üsna soe. Järjekordselt viisid tõstukid meid kõrgele mäkke, aga seekord ootas meid seal ees külm õhk ja kauguses paistvad lumised mäetipud. Kohe tekkis tahtmine sinna külma liustikku ronida ja see lumi oma käega ära katsuda. Kahjuks olid need aga paari päeva jalutuskäigu kaugusel, selle asemel tuli kotist soojad riided välja tirida ja teele asuda.
Läbitud kilomeetreid oli sel päeval kuskil 16, rada oli üsna hea - lage ja tasane. Väikse piknikuga sai see läbitud umbes kuue tunniga.
Ööbimispaigaks sel öösel oli metsatukas asuv Pinzgauerhütte, kus võtsid meid vastu meeldivad puukingades ning huvitavates rahvuslikes riietes meesteenindajad. Kui toitu mainida, siis õhtuks pakuti meile tomatisuppi ning ribipraadi.
Reede hommikul kell 10.00 algas uus matk teisele poole suurt mäge Zell am See (Pärl mere ääres) poole. Kohalejõudmine pidi aega võtma umbes kolm tundi, aga kuna me naudime loodust ja näksime aeg-ajalt mägikohvikutes, siis meie läbisime selle viie tunniga. Juba esimene tõus, mis meie teele jäi, võis olla vähemalt 45º, kahjuks või õnneks selliseid rohkem ette ei sattunud, kui siis tuli nendest ainult alla minna.
Poole päeva pealt tuli ka kuum päike välja, mis meid kenasti ära kõrvetas. Kohvikusse jõudes olime Meriliniga esimeste seas, seega otsustasime edasist teekonda ka teistest varem alustada. Hakkasime kaardil näpuga järge ajama, kust teeotsast ära peab keerama ja kuidas sihtkohta kõige kiiremat teed pidi jõuda, aga ega see pole niisama lihtne, sest väikseid metsateid on palju.
Ei läinud palju aega, kui pöörasimegi valest teeotsast ära ja saime natukene lisakilosid vähendada. Lõpuks läks kõik hästi, leidsime õige tee ja jõudsime Zell am See järveäärsesse ilusasse linna ning ka oma hotelli, ise päikesest ära põlenud. Linn ise oli juba teistsugune nii välimuse kui ka rahvaarvu poolest.
Õhtul saime kokku samas linnas olnud Eesti rattamatka grupiga, kokku oli meid lõpuks neljakümne ringis, koos käisime hiljem õhtust söömas. Söök oli valiku poolest väga rikkalik ja õhtu samuti väga tore.
Matkapäevad on kõik väga tasakaalus - teekond on raske ja ennast proovilepanev. Kui kõndima hakkad, siis tagasi pole kuhugi minna, iga öö on uus ööbimispaik, kuhu tuleb jõuda ja muudmoodi sinna ei saa. Samas on kõik õhtud ja koosviibimised meeldivad ning naljakad, nii et nuriseda pole küll millegi üle.
Järele on jäänud veel kaks päeva, ees on ootamas lumised liustikud, eks ole näha, kelle jalad peavad vastu ja kelle mitte.
Grete ja Merilin
