Mobla!

Ärkan — väike mobiiltelefon tiniseb kapinurgal, “hopsti” olengi voodist väljas ja haaran telefoni — see on äratus, üks paljudest funktsioonidest, mida mobiiltelefon pakub.

Meenutan vanu aegu, kui mobiiltelefon veel haruldus ja ainult jõukate eralõbu oli. Olin veel päris poisike, kui vaatasin, et suured onud käivad, hiiglaslikud telefonid käes. Oi, kus ma alles tahtsin ka endale, aga see oli võimatu, kuna need maksid ikka tunduvalt rohkem kui telefonid praegusel ajal. Ka lastele tehti siis juba ka mängumobiile, millel iga nupp erinevat häält tegi. Niisiis, sellega pidi leppima, aga tähtsat nägu sai viimase omamisel teha küll.

Ei mäletagi õieti, millal õiged mobiilid laste seas liikuma hakkasid, vist oli see 99ndal aastal. Igaljuhul oli see popp ja telefoniga poiss oli ikka tehtud vend küll. Nii põnev oli helinaid kuulata, ilmselt veel praegugi. Alguses olid telefonid palju suuremad kui praegu. Mis siis, et suur, peaasi, et telefon. Mida aeg edasi, seda paremad sidevahendid hakkasid tekkima. Tihtipeale tuldi minu juurde küsima: „Telefoni ei taha osta või?” Enamasti vastasin, et praegu ei taha. Aga ega see aeg kaugel polnudki, nüüd olen juba paar aastat telefoni omanud ja leian, et see on hädavajalik.

Hädavajalikkus seisneb nii töökõnedes kui ka sõprade kõnedes. Ausalt öeldes ei kujuta ette, et peaksin päevad otsa lauatelefoni juures ootama, et keegi helistaks. Info vahetus käib läbi mobiili ikka palju kiiremalt.

Ja sms-sõnumid. Ei muud kui trükid ja saadad, siis jälle trükid ja jälle saadad. See maksab! Tõsi küll, aga vähemalt saab kiirelt teate edasi öelda. Samuti on sõnumid ka hea reklaamivahend, ka praegu saadetakse reklaame sms-ina, kasvõi oma operaatori poolt. Lisaks sellele on mobiilil mängud, kalendrid, pildid jne. Võimalusi on palju ja need arenevad kogu aeg.

Praegu ei imesta enam keegi, kui näiteks 10-aastane koolijüts taskust telefoni haarab ja helistama kukub, see on täiesti tavaline. Eesti on infotehnoloogiliselt väga heal järjel — e-koolid, e-teenused… Ka telefonid on osake sellest, sest ka viimase abil saab palju operatsioone teha — posti lugeda, pangaülekandeid teha ja nii edasi. On õige, et vanemad oma lastele telefoni ostavad, see on ju ikkagi vahend endale abikutsumiseks. Ma saan aru, et kui pätid ründavad, siis on raske kuhugi helistada. Loomulikult tuleks loota väledatele jalgadele — eemalt on parem kõne sooritada. Aga kui näiteks laps bussist maha jääb? Ka siis päästab telefon!

Tänapäeva noortel on elu väga kiire — kool, trennid ja muud hobid. Lisaks veel lihtsalt väljaskäimine. „Minu kiire elu juures ei viibi ma eriti palju kodus ja kuna mul on vaja palju asju ajada, siis on seda kõige lihtsam teha mobiili abiga,” räägib Saue Gümnaasiumi õpilane Katrin(16), kes sai esmakordselt mobiiliomanikuks kaheksandas klassis. Kooliõde Liina (16) sai ka põhikoolis oma esimese mobiiltelefoni. Liina arvab, et mobiili on vaja inimeste kättesaamiseks. „Mõttetuid kõnesid eriti ei tee, ikka asja pärast. Saadan poistele armastussõnumeid,” naljatleb neiu. Tallinna üliõpilane Timo (19) omandas telefoni samuti juba põhikoolis. „Milleks vaja? Ikka eputamiseks!” viskab ta nalja, kuid pärast lisab ka põhifunktsiooni — helistamise.