Clements väidab, et mõned modellid söövad salvrätikuid, et näljast mitte kokku kukkuda, nad näljutavad end päevade kaupa, mõnikord isegi nii ekstreemselt, et peavad haiglasse tilgutite alla minema ning on tihti nii nõrgad, et ei suuda silmigi lahti hoida.

Raamatust saame teada, et moemaailmas on mõiste “kõhn” ja sellest järgmine on “Pariisi kõhn“ — modell, kes on oma niigi saleda keha veel kaks numbrit väiksemaks näljutanud, et moepealinnas löögile pääseda.

Endine peatoimetaja meenutab, et ühel kolmepäevasel fotosessioonil ei näinud ta modelli kordagi söömas ning viimasel päeval ei püsinud vaese tüdruku silmad kuidagi lahti. Teine tüdruk olevat talle rääkinud, et tema toakaaslane on disainerite kehamodell, kelle järgi riideid tehakse ehk põhimõtteliselt nende riidepuu — tüdruk veetis väga palju aega tilgutite all, et mitte kokku kukkuda.

Päris jube!