Mõte poisiga suudlemisest tekitab kõheda tunde, kuid tüdrukuga seevastu ...

Mure: Mida aasta edasi, seda rohkem olen ma poisse/mehi "suhte" jms koha pealt reaalselt kartma ja pelgama hakanud. Puhtalt mõte mõne poisiga suudlemisest tekitab minus... kõheda tunde. Seljataha on jäänud nii palju halbu kogemusi, kas või seoses sellega, et enamus poisse  on miski pärast seksi peal väljas olnud, aga  ja mina  ei taha olla "selline tüdruk".

Samas on mul olnud erinevaid kogemusi  ka tüdrukutega ja see mulle meeldib, see on  mulle justkui hingelähedane (?). Ma võin jätkuvalt poistega hästi läbi saada ja sõber olla, aga midagi enamat lihtsalt ei suuda. Kas see on lihtsalt ajapikku süvenev foobia/kinnisidee või midagi enamat?

M.17

Dr Noormann:

Omasooiharust respekteerib psühhofüsioloogia paratamatusena kui organismi endokriinset sättumust.  Kuid selle kõrval on vallutanud positsiooni ka kogemuslik sundsättumus, millele peaksime suutma vastu seista või  kasvatuses vältida.   
Neid on palju, kuid ühte kirjeldad Sina. Seksuoloogias nimetame seda  „vägistatu sündroomiks“. Kui tüdruku esimeseks seksuaalseks kogemuseks on vägistamine, siis alateadvus blokeerib võime tunda naudingut ka hilisemates vahekordades meeldiva partneriga. Teise naisega selline vägivaldne kogemus puudub ja see on võimas hoob suunamaks naisi lesbilisse käitumisse, kuigi seda endokriinseks seksuaalseks sättumuseks pidada ei saa. Loodetavasti pole Sind vägistatud, kuid ilma armastuseta, vastumeelne, vastik või solvangutega seotud seksuaalelu algus teeb tüdrukutega sama töö. Enamuse noorte naiste seksuaalpsühholoogi poole pöördumise põhjus on anorgasmia ja frigiidsus. Ning nende minevikust leiab psühholoog siis enamasti just psühhofüsioloogilise põhjusena esimeste seksuaalkogemuste vastikuse, mida kardetakse  taaskogeda. Kõigist neist muidugi lesbilisi ei saa.