Müüt Veristest Vetest

Lumine öökull lendlemas kummitavate vete kohal. Poeet, kes kunagi teenis iidseid jumalaid, jutustab nuttes meile mitte-kunagi-lõppevat-lugu.

Müsteeriumi aura ümbritses kord teda. Daam valgeimais valges. Varsti sünnib tal poeg, hirmsaim kõigist poegadest. Inetuim kõigist poeglastest. Temast saab öö looja.

Sügaval pimeduses on Tema Majesteedi kuningriik. Ta ennustab meile kohutavat homset. Seal annab vesi talle võimu, hiilguse ja krooni. Teda kutsuti punasilmseks sündimata valitsejaks. Ta oli saatuslik kaisutus Veristes Vetes. Tema häll täidetud lõpmatu süngusega. Ta on suur meister nõidustes ja mustas maagias.

Kuid varsti, pärast Veriste Vete vallutamist, otsib ta armastust. Ühel saatuslikul päeval kohtub ta imekaunist neitsit…

"Ma suren merineitsi armastusest. Sinu armastusest! Sinu põlgusest ja võrgutustest. Tere tulemast maailma lõppu!"

"Häbi on mu süütus. Surm kudus mu pulmakleidi. Oh, Suur Sinine, hinga sisse hommikust kastet. Sa oled kõigest pilt, sügavike varjudest."

"Sa tuled koos minuga sügavikku. Me saame õnnelikuks…."

"Ma palvetasin meelsasti armastuse eest. Palvetasin sinu eest…."

"Ära kunagi palveta minu eest!"

"Kes kurat sa mulle oled? Lihtsalt üks surelik, kellest unistada? Sa ei ole muud, kui üks suvaline põrguline, kes arvab mind armastavat!"

"Sa pead uppuma, see ükskõikne elu peab uppuma. Igaveseks, ainult minu jaoks."

"Jäta mind rahule. Jäta mind rahule! JÄTA MIND RAHULE!"

"Minu nõrkus võib olla sinu iha, kuid kui sa mind ei taha, ei taha mina ka sind."

Me võime aidata delfiinidel saada vabadusse. Me võime pesta pimedat verist merd. Või meie laulud kajavad üle mägede ja merede. Igavik laskub lõputusse rahusse…