Müütide süütu maagia

Lapsena usume kõik päkapikke ja jõuluvana. Mõni usub elu lõpuni müütilist Jumalat ja ei ole ebauskki muud kui müütide kogum. Ning kuigi mütoloogiliste kangelaste, nagu Kalevipoeg ja Suur-Tõll uskumine üsna noorena üle läheb, on varasemas eas imetlus nende heroiliste olevuste vastu seda suurem. Müütidesse on ilus uskuda...isegi vanemas eas. Sest müüdid on põnevad ja kaasakiskuvad, ilmestavad meie elu ja nagu laulis Vennaskond: „kui sa usud muinasjutte usud iseend/Oled lahke tegusid teed häid/Sõrmeküüntest kübar lauakene kata end/Aitavad sind kui sa hätta jäid.“

Müüte on enamasti täiesti süütu ja armas uskuda. Varsti hakkavad väikeste laste jaoks ringi sebima müütilised pisikesed olevused, kes mingil salapärasel moel ronivad aknapragudest läbi ja panevad sussi sisse komme. Miks mitte? Keegi pole siiamaani veenvalt tõestanud, et päkapikke ei võiks olemas olla. Ja seda, et Jõuluvana kuskil Lapimaal tõepoolest elutseb, teavad täiskasvanudki. Ning kui Jumalat pole olemas (keegi pole ju näinud), siis miks on maailmas nii palju kirikuid? Ja kui uskuda Jumalat, siis miks ei võiks uskuda päkapikke? Ühtmoodi nähtamatud ja müütilised tegelased mõlemad, üks halli habemega tõsine vanamees pilvel ja teine pisike punase tuttmütsiga habemik kuskil maaaluses urus.

Elame maailmas, mille meedia pommitab meid iga päev tapmiste, vägistamiste, pommiplahvatuste ja muude jõledustega. See on saanud meie elu igapäevaseks osaks ja tegelikult panevad need uudised vaid õlgu kehitama. Häh, tavaline asi. Selle kõige juures on ehk natuke tervislikki uskuda midagi üleloomulikku, salapärast, natuke karmi ent samas ilusat. Budistliku autori J.D. Salingeri lugejatel soovitaksin üles otsida autori novellidest selle koha, mis pajatab Paksust Prouast. Kah müütiline olend ja hoolimata sellest, et tegu on kahekordse väljamõeldisega, (Paks Proua on autori poolt loodud tegelase väljamõeldis) väga mõjuv.

Näiteks paganistid usuvad east hoolimata müütilisi olendeid, missugused teiseusulisi (ateiste, passiivseid luterlasi) muigama panevad. Näiteks haldjad, esivanemate hinged meie ümber. Olete ju kuulnud Manast ehk Toonist, kes teise ilma sattunu oma hoole alla võtab. Metsas ulub marras ja setudele toob õnne Peko. Süütud uskumused, mis kellelegi kurja ei tee, pigem uskujale lootust ja usku annavad.

Mis puutub aga muinasjuttude poolt pakutavatesse müütidesse, siis lohutavad need täiskasvanutki, andes võimaluse argimaailmas põgeneda kuhugi Kaugele Eemale Ära. Sinna, kus seiklevad vennad Lõvisüdamed, Krabat ja Grimmide kangelased. Või kasvõi Kaval-Ants ja Vanapagan, vähemalt teise puhul on selge müütilisus fakt – too juhmivõitu maakas on Eesti folklooris kurat. Proovi sinagi, haara päevaste askelduste järel üks südamlik muinasjuturaamat ja lase end kanda müütide süütusse maailma ning end naudi seda maagiat.