Nädal aega külmas metsas pani mind mõistma, kui hea on, kui on katus pea kohal ja soe koht, kus olla!
Kõigi häirivam selle metsas oleku juures ongi asjaolu, et külma eest ei ole kuhugile pageda. Sooja saamiseks on neli erinevat variant: minna telki sooja, olla lõkke ääres soojas, panna rohkem riideid selga või end aktiivselt liigutada, kuid siiski võin kinnitada, et neil kõigil variantidel on omad miinused. Külma tundega kaasneb ka unisus ning varvad, mis saabaste sees külmetavad, muutuvad tuimaks. Õhtuti oli päris õudne neid külmi ja tuimi varbaid magamiskotis soojaks mudida. Pealegi kestis see varvaste tundetus peale metsas olekut päris tükk aega. Peale ühte kuud see tuimus lõpuks kadus ning mu varbad olid jälle endised.
Külmaga kipub metsas ka uni hästi peale, kuid kas julgeb üldse uinuda. Nii külm on, et mine tea võib-olla ei ärkagi enam. Pole see mitte naljaasi. Just sellises karges külmas talveilmas hakkab inimene unistama soojast toast ning tõsiselt väärtustama katust pea kohal ning kodus olevat ahju ja kaminat. Ka kõige odavam ja kitsam korter on metsaga võrreldes lausa paradiis.
Ka hügieenitoimingute ja tualeti kasutamisega on metsas veidi teisiti. Metsas ei ole mingit WC'd, seal on ainult üks kaevatud auk - heal juhul võib seda nimetada C'ks. WC-poti peal mõnusalt lehe lugemisest on asi väga kaugel. Hügieeni jaoks on parimaks sõbraks närimiskumm või suuvesi ja liitrijagu soojendatud vett kaenlaaluste ja näo pesuks. Kõige muu pesemiseks on veidi liiga külm - uskuge mind.
Peale seda nädalakest metsas kui mu kätenahk oli jubedalt lõhki ning mustus tugevalt naha pooridesse imendunud, näolt koorus ka nahka, varbad üsna tuimad ja näpuotsad vägagi valusad - jõudis mulle kohale kui hea ikka on kui katus on pea kohal ja soe koht, kus olla.
