Naistekad polegi nii mõttetud?

Naistekirjandust peetakse lihtsaks ja sentimentaalseks ajaviitekirjanduseks. “Naistekas” on stereotüüpselt pehmete värviliste kaantega magus ja sentimentaalne armastusromaan, mille lugemine viitab halvale maitsele ja vähesele haridustasemele. Miks nii?

Naistekirjanduse üks suuremaid tõlkijaid ja avaldajaid — kirjastus Varrak — on mitmel pool öelnud, et naistekirjanduse seas leidub tõepoolest kehvasti kirjutatud ja tõlgitud sopakirjandust. Kuid mitte ainult — siinses žanris leidub eelmainitule ka palju kvaliteetset kirjandust teada-tuntud autoritelt.

Varrak on spetsialiseerunud just neile raamatutele ja kirjanikele, millel on maailmas suur lugejas- ja austajaskond. Eesti publikule näib kirjastuse valik igatahes meeldivat, nn naistekad on omal kohal pea igas enimostetud raamatute esikümnes.

Millest siis naistekirjanduse säärane populaarsus? Naistekad annavad lugejale võimaluse sukelduda ilusate inimeste ja suurte tunnete idüllilisse maailma, samastada ennast peategelasega, kes jõuab loo lõpuks suure õnneni. Samale põhjusele toetub ka lihtsakoeliste seebiooperite laialdane populaarsus. Tüüpiline naistekas annab lugejale alateadlikult teada, et kõik on võimalik, elu on tegelikult imedest tulvil muinasjutt, mis lõppeb kokkuvõttes kindlasti õnnelikult.

Lisaks eelnevale pakub naistekirjandus vahel nii vajaliku võimaluse end lihtsalt ümbritsevast välja lülitada ja närve puhata. Klassikaline kirjandus, mis eeldab aktiivset kaasamõtlemist, on enamasti pingete maandamiseks sobimatu. Sellega ei taha siinkirjutaja väita, et nn “tõeline” kirjandus on meelelahutuseks sobimatu — lihtsalt enamik inimesi ei viitsi vabal ajal raskepärastesse köidetesse süveneda.

Peamised negatiivsed stereotüübid, mis naistekirjanduse kohta levivad, puudutavad selle madalat kunstilist taset. Naistekaid peetakse lihtsakoelisteks etteaimatava lõpuga armastuslugudeks, mis sobivad hästi randa või puhkusele ajaviitmiseks. Mõelda pole sääraste romaanide lugemisel suurt tarvis, loo lõpp on ilus ning annab positiivseid emotsioone. Skeptikute arvates on naistekad igavad, sest ei paku mõtlemisainet ega tõlgendamisvõimalust, kõik on lihtne ja selge, lugejale puust ja punaselt ette tehtud.

Ja siiski loetakse praegustes kirjandusõpikutes maailmakirjanduse hulka riiulitekaupa raamatuid, mida nende kirjutamise ajal peeti tõeliseks naistele suunatud kirjanduseks, ja mis seda tänapäeva naisteka mõistes ka ikka veel on. Parimaks näiteks on siinkohal ehk õed Brontë´d, kelle looming on kantud kohustusliku — ja seega ka väärtkirjanduse — pühalikku nimekirja. Ometi esinevad neis romaanides kõik tänapäeva naistekale omased tunnusjooned.

Niisiis — naistekirjandus ei pea tingimata tähendama rumalate ja mõtlemisvõimetute inimeste meelelahutust. Valik on seinast seina. Kehva kvaliteediga kirjandust leidub igas žanris, naistekirjanduse vallas on halvamaigulised stereotüübid lihtsalt enam levinud. Skeptilistele kritiseerijatele soovitan aga enne mürgipritsimise kallale asumist veidi süvenemist antud teemasse. Ning oskust leida üles hea ja väärtuslik. Uskuge mind, see ei olegi nii raske.