Näkk

Aeglaselt triivib jõgi suveöös. Selge, lai, kuuvalguses sillerdav. Ka kõige lämbemal suveööl kerkib temast külma hingust. Nagu rõhutaks ta oma ükskõiksust, sõltumatust, üksindust. Iidne jõgi. Põhjatu, külm sügavik.

Ja vee kohale kaardub tume, elust kihav mets. Jõe katkematus voolus peegeldub ta vastu, sest jõgi ei reeda oma saladusi. Ning otsekui mingis hämmastunud tardumuses näeb kõik elav selles veepeeglis enda habrast, kuid selget võrdpilti... Nii kohtub kaduvik igavikuga.

***

Kuu on tõusnud kõrgemale ning juba piilub ta puulatvade vahelt. Kartlikult, just nagu sooviks ta varjata jõel avanevat vaatepilti. Hämaras valguses särab lainte mäng.

Ja üks mees istub paadis, mis nööriga kaldapealsele kinnitatud. Ta on unustanud oma õnge, viimane hulbib nüüd nõutult vooluses üha eemale. Üksisilmi vahib paadimees vette, milles kuu peegelpilt on purunenud lugematuks kirkaks, värelevaks killuks. Neil on lummav ja uinutav mõju...

***

Kui lasta jõel end kanda, võib lamaskledes vaadata puuoksi peakohal. Ja kirkaid tähti, mis paadi edasi triivides puude vahelt kord siin, kord seal kätte paistavad. Nii ei teagi lõpuks, kas liigub maailm sinu ümber või vastupidi.

***

Mees leidis end äkki keset jõge. Hõbevalges udus aimdus pisut kõrgemal kuu kõle siluett. Ja ümberringi mustjas, elutu veteväli. Siis tajus ta iseäralikku vaikust. Vaikust või ootusärevust. Nagu oleks ümbrus ühtäkki saanud teada mehe kohalolekust.

Paat pidi olema end kaldalt lahti kiskunud; pöördus nüüd aeglaselt vooluvees, jättes hämaras maha õrna, hajuva lainteriba...

Mees kallutas end üle paadiserva ning nägi oma kahvatut ilmet. Kõik näos oli teravam, silmad suuremad, aukuvajunud. Ja pead ümbritsemas otsatu, tume sügavik. See oli nagu iseäralik, kuidagi kaunis ning kõhedusttekitav hüpnoos: kadunud silmapiir, lõputuna näiv öine jõgi, üksindus- ja abitustunne. Halvatus, mis mingil ootamatul hetkel haarab ka kõige paremaid ujujaid. See on teadmine, et sinu all valitseb pime ja põhjatu teadmatus. Ja öösiti, unesegasena, hullununa või purjus olles ei teagi inimene tänini, mida varjab endas süvik - hirmu.

Paat pöördus aeglaselt vooluvees, jättes maha õrna, hajuva lainteriba...

Äkki tajus mees, et nägu külmas, helklevas peeglis ei kuulunud enam temale. Miski helenduv ja kahvatu väreles pimedast esile, moondas näojooni, võttis uue kuju... Rabatuna õudusest kallutas mees end tahtmatult veepiirile õige lähedale, vaatas silmanurgast - alles siis tundis ta ära, kui enne aimas noore tütarlapse naeratust; Ühel hetkel teadis paadimees, et ta lihtsalt hõljub tühja veevälja kohal, käed kadusid vette, et neid mitte iial enam näha, ei tundnud ta enam paati enda all, ei mingit tugipunkti, ainult elutut, tuima, teadvusetut, jääkülma vett, kuhu ta halastamatult sisse vajus; surmahirm, haare tühjusse, ahmimine...

***

Nüüd võpatab ta ärkvele. Tal on külm ning ta tõmbab vaistlikult teki enda ihu ümber koomale. Ta on paadis, mis kinnitatud kaldaservale. Õng on kaotsi läinud. Jõge katab ikka veel udu. Varsti peaks koitma.