Eile imestasin, kuidas mu noor kolleeg sõrmede vahel osavalt tubaka-jointi rullis. Tema kohmas vastu, pilku tõstmata: «Nüüd juba tuleb. Aga esimesed kukkusid mul küll välja kõverad nagu purjus nelja-aastasel.»
Naersin südamest. Ja veel enam, kui millegipärast püüdsin ette kujutada, milline võiks välja näha üks kõver purjus nelja-aastane. Õhtul seltskonnas otsisin mõttes kõveraid asju, mille kohta sobiks juttu poetada sama võrdlus.
Teine kolleeg jutustas täna värvikalt, kuidas tal külas olnud proua ema nohistas köögis endale teha peenikest salatit. Hakkis kurgid-tomatid ja puistas krevetid peale. Mõtles: viimane gurmee touch on puudu. Vaatas: tütrel valamukapil uuemat sorti peenike pudel, valas kastmeks peale. Alles siis, kui suust hakkas välja vahutama seebimulle, sai aru — nüüd läks vist midagi valesti…
Elu ise on igal sammul naljakam kui mis tahes komöödia. Teatris või kinos naeran ma täiega harva. Täiesti tuimaks jätavad mind interneti valmis-naljad. Imestan inimesi, kes neid levitades ilmutavad sellega oma huumorimeelt. Olgu, pole vahet, kuidas. Peaasi, et inimesed hea tuju saavad. Mõni teine loeb ja imestab mind: küll sel on õnneks vähe vaja!
Sama on pidudega. Euroopastudes on eestlased hakanud pidu pidama käsu peale. Igal reedel lasub õlul kohustus õhtul välja minna. Rääkimata jaanikule-jõulule lisandunud vappust-volbrist, mil peab ilmtingimata karjas pidu saama. Üks mu noor sõber avastas hiljuti: «Tead, kui tore oli laupäeva hommikul kodus pohmellita ärgata!»
Kui olime veel idaeurooplased, polnud patt saata reedeõhtu mööda kodus. Samas võis hea pidu tulla lihtsalt peale, täht- või nädalapäevast küsimata. Pidudega on nagu kõigega siin elus — parim satub sealt ja siis, kust ja kui sa seda kõige vähem ootad.
Tänases Kroonikas tunnistab end Norras hästi sisse töötanud-elanud Tiiu Luht oma kahevahelolekut: «Nagu heaoluühiskonnas ikka — inimesed oskavad puhata. Mul võtab veel aega, enne kui selle selgeks saan, kuidas päriselt puhkama peab.» Vabas maailmas on nii töö kui lõbu täpselt ette plaanitud — millal ja kuidas. Norra mõnuelus on Tiiu vaikselt hakanud igatsema vähe impulsiivsema Eesti elu järele. (lk 32)
