NH lugeja kirjutab vastuseks autorile Lootusetu

Mure: Tere. Kas on võimalik "lootusetu 17"- le, kes saatis teile loo "Mu elul pole mõtet — vahel on tunne, et neelaks purgi tablette alla" kiri kirjutada teie kaudu?

Tahaksin talle öelda, et ka mina olen viimasel ajal üha sagedamini mõelnud selle üle, et milleks ma veel elan, või kelle jaoks mind veel vaja on. Niikaua kui mul veel keegi olemas on, kes minust puudust tundma jääks, ma siit ära ei lähe, praegu on selleks inimeseks mu väike vend. Aga üldiselt tunnen ma end ikka üksikuna. Olen tagasihoidlik, kuid püüan saada suhtlejaks inimeseks. Üks asi, mis alati hästi toiminud on, on see, et ma üritan olla ise selline, millised ma tahan, et inimesed mu ümber on. Maailm on julm koht ja ainuke viis, kuidas seda parandada on minu jaoks vähemalt endast nõrgemate aitamine. 

Ma arvan, et maailmas on liiga palju häid asju mida avastada, mis sest, et olen peaaegu kaotanud usu armastuse vastu, usun endiselt, et kusagil seal on olemas minu jaoks see õige, nagu on igaühe jaoks olemas.

Ma ei ole eriline sõnasepp, kuid võiksite talle selle kirja siiski saata, ja kui ta peaks tartu kandis elama, siis las ta kirjutab mulle, muidugi võib muidu ka kirjutada, aga mulle ei meeldi läbi arvuti suhelda. Loodan, et sellest on abi. Ralf, 20

Lootusetu 17, Ralfi e-posti saamiseks pöördu palun Noorte hääle toimetuse poole aadressil [e-mail]!

Dr Noormann: Tänan Sind. Sul on hea süda. Avaldan Sinu kirja siiski kõigile lugemiseks. Sügis on raskete meeleolude aeg ja paljud ka väiksemad probleemid võimenduvad. Kui muu ei aita, tasub järgida soovitust, et midagi saatuslikku ei tohi otsustada enne lund või enne jõule. Siis algab taas valge aeg ja kaamosele tundlikud inimesed leiavad uut elujõudu.