Edasi nägime kuue kuu pärast juulis. Vägagi eeskujulik kaugsuhe … Vahepeal ei olnud minul rahalist võimalust tulla ja teda piiritles ajateenistus. Aga elasime selle üle, sest tunded siiski olid ja praegu on meil klassikalisem variant, millega kindlasti mitmed noored ka peale minu sügisel alustasid: üks alustab ülikooli õpinguid ühes linnas ja teine jääb maha või alustab tööd/õpinguid teises linnas. Meie puhul on vahemaaks pisut üle 54 km aga kindlasti on kellelgi see palju pikem ja keerulisem läbida, kui rongi istuda ning tunnike loksuda.

Ma pole muidugi kaugsuhte üleelamise ekspert, sest edukalt läbitud on siiski vaid üks selline juhus aga mingid asjad tõestasid oma kasulikkust küll. Äkki oskate teie pakkuda välja omi variante või lihtsalt arutleda, kas suhtel on üldse mõtet, kui piisavalt tihedalt kohtuda ei saa.

Kokkulepped

Kas kaugsuhe on teie jaoks sama nagu „lähisuhe“ või on pisut lõdvemad “reeglid”? Mis tingimustel loeksite kaugsuhte lõppenuks? Kuidas on rääkimisega asjadest, mis toimuvad siis, kui teine ei ole juures ja ei saaks sellest teada? Natuke naljakas on ehk sellist teemat üles tuua aga siis ei juhtu nii, et üks pidas pudelimängus kellegi teise suudlemist okeiks aga teine loeb sõprade kaudu sellest teada saades seda petmiseks ning saab väga palju haiget.

Kirjade kirjutamine

Elektroonilisel teel saadetavad kirjad — okei, käivad kah. Aga kui leida viitsimist pidada kirjavahetust klassikalisel viisil — ümbrik, mark ja oma käekirjas paberilehed. Pole vaja olla suur sulesepp, et üks leht täis kirjutada. Kui muud ei oska, siis kasvõi rääkida oma päevast, küsida naljakaid ja ka tõsiseid küsimusi. Keegi ei oota kindlasti kaustikut tihedalt täiskirjutatud ridadega, sest loeb siiski pigem mõte. Nii hea tunne oli astuda uksest sisse, näha trepiastmel valget ümbrikku ja siis naeratus näol trepist üles oma tuppa tormata, et esimese asjana kiri läbi lugeda. Ja lugeda hiljem veel, kui tusatuju olemist rikkuma tuli. Minu jaoks näitab tiguposti kiri seda, et inimesel tõesti on aega ning tahtmist sulle tähelepanu pöörata ja see oli Saksamaal viibides hindamatu tähtsusega. Tean ka, et minu saadetud kirju hindas kallim kõrgelt.

Suhtlemine

Kui kirja ei suuda kolm nädalat (nädal sinna, vastus, nädal tagasi, minu puhul) oodata, on siiski jäänud SMSid, telefonikõned ning eri variandid internetiteenustest. Need, kellele ei meeldi Skype, saavad kasutada teisi kõnet võimaldavaid programme: xFire ja Mumble kasvõi. SMSid on enamjaolt lihtsaim viis ühendust hoida. Kui levi pole, on lugu teine aga muidu saab saata kasvõi lühikese sõnumi, et endast märku anda.

Rahu, ainult rahu

Ei ole msn’i tulnud? Ei saa telefoni teel kätte? Muidugi võib end vaevata sellega, et välja mõelda sadu erinevaid stsenaariume, mis võis juhtuda ja kas ta parasjagu on kellegi teisega või midagi muud sellist aga reaalselt võis juhtuda, et elekter läks ära ning kõneaeg on otsas. Rahu, ainult rahu. Küll mingi hetk taas kättesaadavaks muutub või siis saab ühiste sõprade kaudu uurida, kas tuli ootamatu vanavanemate juurde minek või juhtus miskit. Kui lõpuks kadunu uuesti nähtavale ilmub ja pahameel, solvumine või ülemõtlemine väga suureks on kiskunud, tasuks pisut rahuneda, et mitte öelda midagi sellist, mida hiljem kahetseb.

Ava suu!

Smileyid ei asenda reaalseid näoilmeid, kallim ei pruugi teada, et koolis läks kehvasti või boss oli jobu ning kui juhtud tema peal välja elama, võib kõik pisut kiiva kiskuda. Kui miskit häirib, siis silm-silma vastu olles saab mingil moel mõistatuse mängu ja mõtete lugemist proovida, aga tehes seda elektroonika vahendusel, on asi küllalt lootusetu. Lihtsam on eos öelda, mis häirib ja seda siis lahendada, kui et hiljem kokkukogunenud pahameel ühe korraga välja pursata ja siis juba suuremat jama klaarida. Kasvõi selline väike asi, et Tüdrukule käib närvidele see, et tema alati vestlust alustab, sest siis tekib ajapikku tunne nagu ta tüütaks aga Poiss on harjunud juba sellega, et Tüdruk alustab ning ei taipa ise vahepeal midagi esimesena teha. Väga väike asi, onju? Aga kaugsuhtes võib ajaga sellest küll probleem tekkida.

Samas on kaugsuhtel ka plusse: rohkem aega tegeleda oma hobide ja huvidega ning rohkem aega enda ja nende sõprade jaoks, kes lähemal elavad. Paljude jaoks on kaugsuhe võimaluseks mõelda selgeks, kas üldse on ühist tulevikku. Muidugi ma ei idealiseeri sellist olukorda, kus näeb korra poole aasta tagant või korra nädalas ja loodan, et isegi see 54km kaugus palju väiksemaks kujuneb. Senikaua kui selline olukord aga on, ei tee paha asja pisut positiivsemalt näha, et mitte masendusse langeda.