Noor pillimeister Maiko Saluorg: Muusikaõpetaja ütles, et mulle on elevant kõrva peale astunud
21 eluaastat on pillimeistri mõttes väga vähe. Ta on üks neist vähestest, kes ehitab pilli täitsa nullist valmis. Neid, kes teevad pilli olemasolevatest juppidest on tänaseks palju. Esialgu meisterdab Maiko küll ainult elektrikitarre, kuid võimalik, et tulevikus proovib ta teisigi pille. Kui hästi läheb, mahub selle aasta sisse juba ka kaks akustilist kitarri.
,,Minust muusik ei saa’’
Gümnaasiumi algusaastail oli Maiko kindel, et tema muusikaga tegelema ei hakka. ,,Muusikaõpetaja ütles kümnendas klassis, et mulle on elevant kõrvale astunud. Ja siis ma mõtlesin, et ei hakka kunagi muusikat tegema. Sain läbi häda muusika kolme.’’ Gümnaasiumi lõpus puhusid aga uued tuuled ning Maiko hakkas ilma muusikalise hariduseta ise kitarri õppima ning bändi tegema.
Huvi pillide meisterdamise vastu sai alguse umbes viis aastat tagasi heade mõtete linnas Tartus. Võrumaal Varstu Keskkooli lõetanud Maiko tahtis esialgu Inglismaale Swansea Ülikooli helitehnikuks õppima minna. Sinna sai ta isegi sisse, kuid saatuse kiuste tuli Maikole kiri, et nüüdseks oma tegevuse lõpetanud Hakes International OÜ ei tee enam partnerülikooliga koostööd. Ühel hetkel kindel näiv tulevik muutus niivõrd järsku, et Maiko pidi ruttu välja mõtlema varuplaani. Ta proovis Tartu Kutsehariduskeskusesse ning saigi elektriku erialale. Elektrikuna teenib ta praegu oma peamise sissetuleku.
Ta leidis internetist räsitud ilmega Ibanez RG 370 DX pakkumise. Sellel polnud isegi keeli peal, kuid Maiko tundis, et peab selle endale saama. Tol ajal mängis Ibanezega näiteks üks tema suur iidol ja kuulus kitarrivirtuoos Paul Gilbert. ,,Teadsin, et see mudel on üpris hea ja riskisin. Hind oli ka väga soodne.’’ Nukra ilmega kitarri puudujäägid likvideeris Maiko hiljem ise. Pärast seda tunduski, et ega kitarri tegemine väga palju raskem olla saa.
Huvi kasvas. Erinevad foorumid ning Youtube andsid noormehele algsed teadmised. Koolis kritseldas ta oma algsed ideed vihikuservale. Esimene enda pill oli plaanis mahagonist teha, disain oli olemas, kuid polnud puitu. Seejärel leidis ta paar firmat, kes väärispuitu pakkusid. Väärispuit OÜ soovitas tal minna ühte Tartu Riiamäel asuvasse vanasse hoonesse. ,,Seal keldrikorrusel pidi olema nende ladu. Laost oli asi kaugel. Tegin ukse lahti, vaatasin: pillimeistri töökoda.’’ Juhuslikult kohtus ta seal ka pillimeister Riho Peikeriga, kellest sai tema esimene juhendaja. Noormehe esimesest eskiisist ei olnud meister kuigi vaimustuses. ,,Ta ütles, et sellist disaini ei ole küll mõtet tegema hakata ja viskas mu mõtte prügikasti. Piltlikult öeldes. Pean nõustuma meistriga - see oligi saast. Sain aru, kui vähe olin disaini põhitõdesid rakendanud.’’
Esmapilgul näis, et sellega hävines alles võrsuv unistus. ,,Samas ma ei võtnud seda hinge. Kui ma tahan pilli teha, siis tuleb kuulata kedagi, kes on seda teinud. Temalt õppisin päris palju disaini aluseid. Ta õpetas, et ei ole ikka nii, et kurvi raadius muutub niiöelda ühe piltliku kurvi jooksul kolm korda. Hea disain on lihtne, voolav ja vastab teatud looduse kuldreeglitele. Suvaliselt muutuva raadiusega kurvid ja ägeduse pärast tehtud nurgad pole enamasti esteetiliselt ilusad. Kõik see viis selleni, et ma suudan nüüd disainida enda jaoks ilusaid ja paistab, et ka teiste jaoks ilusaid pille.’’
Oma esimese enda tehtud kitarriga mängib Maiko siiani. Kokku on ta seni valmistanud seitse kitarri, mis võib tunduda vähe, kuid alles hiljuti 26. aastaseks saanud algaja pillimeistri pagasis on see vägagi kaunis number. Muidugi on ta kliendi soovil ka lihtsalt pillidele erinevaid parandustöid ja detaile teinud. ,,Olen ikka õpipoiss. Tõsised profid arvestavad kõiki parameetreid. Panevad kirja dimensioonid, puidu kaalu, niiskuse. Mina kõiki neid asju nii hästi veel ei valda, aga õpin.’’
Kõik algab disainist
Maiko kitarrid algavad suurele paberirullile visandatud disainist. Seejärel valib ta ära skaala, et kui mitu krihvi ehk vahet sõrmlauale teha, raua, helipead, sillad, pingutid. Kõik peab omavahel klappima ja proportsioonis olema. Sõltuvalt pillist ja tööst kulub ühe kitarri tegemiseks umbes 30-60 tundi. Kõige rohkem võtab aega viimistlemine - lihvimine ja hööveldamine.
Pillide meisterdamisel lähtub ta peamiselt sellest, mida klient soovib. Need soovid peavad klappima tema võimetega ning töökoja võimalustega. Kui aastaid tagasi pikk kooselu elukaaslasega lõppes, töö sai otsa ja tundus, et kõik saab läbi kuidagi samal ajal, leidis Maiko tee Keilasse, kus teda ootasid uued võimalused ning hea töökoht. Keilas kasutab ta ka puidutööde firma Ohtu Puit OÜ ruume, kus on kõik vajalikud tööriistad kitarride ehitamiseks olemas.
Mis võiks siis noore ja algaja Maiko kitarride puhul huvi pakkuda nii kohalikele muusikutele, aga ka välismaalastele? Pole saladus, et ühe kitarri hind on üldiselt ikkagi neljakohaline summa.
,,Gibson ja Fender teevad ju hästi palju erinevaid pille. Mina tegelen selliste klientidega, kellel on oma soov ja mida tavatootjad enamasti ei paku. Võib-olla tahad, et kael oleks teatud kujuga, või sul on õllekõht selline, et Gibsoni kandiline kere häirib. Ma võin ka ainult kere näiteks teha, mitte kogu pilli. Käsitöö pillidelt otsitaksegi isikupära. Päris palju on välismaalt just selliseid raskema muusika vendi, kes tahavad endale mingi ulme aparaate saada.’’ Üldiselt välismaale tehtud pakkumised võtab soovija ka vastu.
,,Eesti on väga hinnatundlik. Pole meil midagi priisata. Muusikud seda enam.’’ Kui eestlased Maiko pille proovivad, on nad väga vaimustuses, kuid kuuldes hinda, soovivad nad kaubelda 400-euro peale. Kui sealt isegi Maiko isiklik töötasu välja jätta, siis jääks noormees ikkagi miinustesse. ,,Saan puidu, raua ja veel võib-olla mõne jupi peale ja ongi kõik. Ei ole mõtet. Meil on nii palju masstootjaid, kes teevad sellises hinnaklassis paremaid tooteid. Sinna läheb ju omajagu ressurssi. Ma maksan töökoja renti ka.’’ Kui Maikol assistendid oleks, tuleks ka neile palka maksta. Vahel käivad sõbrad muidugi abis, kuid ka neil on omad tegemised.
Lisaks on materjali hankimine rahaliselt raske. ,,Eestis maksad väga palju tollimaksudele ja transpordikuludele juurde. Ja kui sa ei saa kõike ühest kohast, tellid mitmest. Maksud kuhjuvad. Väike-ettevõtjana on raske.’’ Ettevõtja hinge on aga Maikos küllaga.
Andekus on tulemus
Ta peab end väga jäärapäiselt isepäiseks, kes usub, et andekus on kõva töö tulemus. Lasteaias ta käinud ei ole. Sel ajal avastas ta kodus maailma ning käis läbi kõik tööriistakastid, joonistas, unistas suurelt. ,,Sealt see isepäisus, ma arvan, pärit ongi. Ega vanemad ka allahindlust teinud. Ütlesid, et kõik tuleb ise välja teenida.’’
See ongi viinud selleni, et hiljuti registreeris Maiko oma väikese ettevõtte ära. Tulevikus tahab ta selle ametlikult kaubamärgistada Snakebite Guitarsina, omada töökoda mõnes maalilises kohas, reisida, muusikat kirjutada, perega olla ja kitarre ehitada. ,,Mulle meeldib teha pille. Mõtlen, et kui teeksin neid ainult elatise eesmärgil, kas siis ka meeldiks? Kui pank istub näiteks kodulaenu pärast kukil, pere tahab süüa ja sooja tuba ja auto ootab kütust sisse, siis ma ei tea, kas see on nii hea elu, kui ma pean töökojas ületunde tegema ja rügama. Ma püüan saada oma sissetuleku mujalt. Aga kui see pilliasi peaks hästi minema, läheb käima ja ma näen, et see mind ära ei tapa ja üle ei koorma, siis miks mitte sellega ka põhilist sissetulekut teenida.’’
Kristjan Kannukene sõbrast Maikost
Kristjan Kannukene on Maiko väga hea sõber ja endine bändikaaslane. Ka Superstaarisaate finaalis saatis ta end Maiko tehtud kitarriga. Oma sõpra Kristjan kiitmast ei väsi.
,,Maiko on täiesti suurepärane suhtleja. Kui ta millestki räägib, siis ta lööb lausa vaimustusest särama. Samas ta oskab olla taktitundeliselt tasa ka. Väga väärt semu mul. Alati on tal uusi ideid, imetlen tema loomingulist genereerimisvõimet. Ja teotahteline on ta ka - kui midagi alustab, siis ka teeb lõpuni. Peab aegadest ja graafikutest hästi kinni, loob isegi endale neid, et võimalikult produktiivne olla. Nt ärkab kell kuus iga päev, et trenni teha ja kitarri mängida. Maiko kui pillimeistri käekiri on eriline, omapärane. Muutub aina originaalsemaks. Meeldib see, et hindab iga detaili kvaliteetsust. Puit on kõige tähtsam, lisaks talle meeldib naturaalne viimistlus, mis on ilus. Minu jaoks tähendavad Maiko pillid tohutult palju, võibolla tänu emotsionaalsele sidemele, kuid ilma selleta mõtleksin kindlasti samuti, et "VAU, selle kitarriga tahaks küll mängida". Tunnen, kuidas ta oskab oma hinge pilli kaudu edasi anda. Kohe on aru saada, et need kitarrid ongi tema. Ta ei kopeeri kedagi, loob enda identiteedi hoopiski! Ütleks, et vahel tulevad tal seoses kitarriehitusega lausa utoopilised ideed. Uskumatult andekas tegelikult!’’
