Tee eneseleidmiseni

Kui väike Kätlin umbes 10-aastaselt ajakirjas artiklit Saint Martinsist nägi, siis väideti seal, et tegemist on maailma parima kooliga, kus moodi õppida. “See oli hetk, mil tegin oma tulevase koolivaliku,” mäletab Kätlin ja lisab, et gümnaasiumis oli tal raske mõista, miks osal klassikaaslastest polnud ülikoolide suhtes otsused langetatud. See pani aga ka teda ennast kahtlema. “Mõtlesin kord, et tahaks hoopis filmi õppida, ja siis mõtlesin, et tahaks sisearhitektuuri, ja siis tahaks hoopis lavakasse (seletamatul põhjusel, sest ma ei suuda võõraste inimeste ees suudki lahti teha), ja siis veel seda, teist ja kolmandat,” räägib Kätlin oma varuplaanidest, sest moekunsti oli ta nõus õppima ainult parimas koolis. Nii jäi siiski 10-aastane Kätlin, kes otsuse juba ammu langetanud oli, oma arvamusega peale.

Ettevalmistuskursusel tegi Kätlin alguses naisteriideid ja see oli ka hetk, mil tema huvi ala vastu kadus täielikult. “Ma ei suutnud näha, kuidas mina oleksin saanud oma nägemusega sellesse maailma midagi lisada. Seda mitte halvas mõttes, aga mulle ei meeldi pidev enesekiitmine ja eneseimetlus, mis paratamatult selle alaga kaasas näis käivat. Tahtsin, et mu töö räägiks enda eest, mitte et ma peaks ennast jutuga müüma,” mäletab Kätlin aegu, kus teda vaevas ka loominguline kriis. “Õnneks avati seal kursusel mu silmad meestemoe maailma suhtes,” räägib tütarlaps hetkest, mil mõistis, et meestemood sobib enam tema nägemusega nii disainiliselt kui ka olustikuliselt. Kuna tõeline kutsumus tabas Kätlinit nagu välk selgest taevast, siis pidi ta võtma aasta selleks, et panna kokku portfoolio. Südamerahus oma loomingule keskendumisest ei saanud aga juttugi olla, sest kuulu järgi kandideerib Sain Martinsis meesteriiete alale keskmiselt 600 õpilast aastas, kohti on aga vaid 20.

Kätlini kursusel kasutavad enamik tudengeid võimalust võtta aasta koolist vabaks praktika jaoks. Esimese aasta veetis ta ühes maailma hinnatuimas rõivafirmas Alexander McQueen, kus õppis selliseid tehnilisi oskuseid nagu õmblemine, lõigete tegemine. ”Mitte nüüd öelda, et ma koostööd nendega tegin, sest see oleks valetamine, aga nad usaldasid mind piisavalt, et lasta mul teha nende show viimaste mantlite lõiked alates nullist. McQueenile kohaselt oli see ülimalt komplitseeritud disain, aga 200 lõike tükki, lugematu arv unetuid öid, eestikeelseid vandesõnu ja ei tea mitut proovi hiljem, oli asi vinks-vonks ja võis rahus magada. Nad tahtsid, et teeksin ka teise hooaja nendega kaasa, aga au revoir, Pariis kutsus ja päev pärast töö lõppu istusin rongis kohvrimäe otsas,” jääb Kätlin, keda juba uued väljakutsed ootasid, ise oma saavutuste osas tagasihoidlikuks.

Cerruti

“Pariisis tabas mind reaalsus, et ma ei räägi sõnagi keelt, kõik kõlab nagu nad lihtsalt häälitseksid ja terve lause on vaid üks sõna. Ning tagatipuks ei olnud mul ju tööd! Olles täiesti paanikas, hakkasin kandideerima igale poole ning pakkumine, mille vastu võtsin, oli Cerrutist. Seda just põhjusel, et see on firma, mis on terve team’i (meeskonna -toim.) välja vahetanud ning üritab oma uut identiteeti leida,” räägib Kätlin, kuidas ta oma koha tuntud Itaalia moemaja ridades leidis ja internina karjääri alustas.

“See oli kardinaalselt teistsugune töö McQueenist, olin ainukene intern ja peale minu oli disaini team’is veel neli inimest — kaks juunior disainerit, seenior disainer ja creative director (loominguline juht -toim.),” räägib Kätlin, kelle õlule juba algusest peale suur koormus langes, sest tööd oli palju. “Panin nad uskuma, et oskan väga hästi Illustrator’iga (disainiprogramm -toim.) töötada, reaalsuses olin selles programmis eelnevalt ainult 24 tunni jooksul paar asja kokku sirgeldanud, et need portfooliosse panna. Suhtumine oli “fake it until you make it” (teeskle, kuni hakkad oskama -toim.).” Kätlini töö juures ei tea keegi, et ta “eneseharimisega” vaid üks ööpäev enne reaalselt tööle asumist alustas. Omal käel on ta õppinud ka Photoshop’i valdama. Kui algselt poleks noort moekunstnikku ilma selliste oskusteta kunagi tööle võetud, siis nüüd ütleb seenior disainer talle, et neiu töötab arvutiga sama elegantselt nagu mängiks klaverit. Isehakanud fototöötlejale kompliment missugune!

Arvutialaste teadmiste omandamine ei jäänud sugugi Kätlini kõige silmapaistvamaks saavutuseks. Kuna Cerruti alles otsib oma keelt disainis, siis juhtus nii, et loominguline juht leidis inspiratsiooni just noore eestlase disainitud sallidest. “Edasine toimus ühtäkki väga kiiresti, kogu kollektsioon oli pea peal, printidest hakati arendama uut teed, minust sai mitteametlikult printide disainer, iga päev olid uued ideed, mida joonistama pidin, vahepeal saadeti mind Milaanosse tehastesse ja see kõik toimus vaid paari kuu jooksul,” räägib Kätlin peadpööritavast teekonnast moemaailma tippu.

Juuni lõpus sai kollektsioon ära näidatud ja nii pandigi neiule leping nina alla, et temast võiks saada täiskohaga printide disainer. Kuna kool on veel Kätlinil lõpetamata, siis oli ta kahevahel, sest lõpetada see kindlasti tuleb. Samas ei tehta selliseid pakkumisi üliõpilastele just iga päev, rääkimata sellest, mida see annab juurde noore moedisaineri CV-le. Nii leidis Kätlin kompromissi: aastane leping Cerrutiga ja aasta akadeemilist puhkust koolist.

Moemaailm

Rääkides väljakutsetest, ütleb neiu, et kõige suurem ja samas ka meeldivam väljakutse on selline, kus tuleb teha midagi, mida varem pole pidanud tegema. “Nagu vene keele õpetaja kunagi alati ütles, et “ne magu” (ei saa -toim.) ei kuulu sõnavarasse, sellest olen proovinud ka tööl lähtuda. Naljalt ei anna enne alla, kui uus asi valmis on. Kogu see printide tegemine Cerrutis on olnud väga pingeline ja vaevarikas protsess, aga kui lõpptulemust näinud olen, siis see energia, mis sellest tuleb, on kirjeldamatu,” ei tule Kätlinil teotahtest puudu.

“Samamoodi oli ka McQueenis. Mäletan, kui veetsin kaks nädalat töötades nahkjope lõike kallal, sest see pidi toimima kahtepidi ja kogu aeg midagi ei klappinud. Lõpuks, kui sain lõiked ja näidised tehasesse saadetud, tahtsin vaid selle õudusunenäo unustada. Paar kuud hiljem kõndisin stuudiosse sisse ja Oliver The XX’ist proovis seda sama nahkjopet selga, mis just oli tehasest tagasi saadetud. See oli küll hetk, kui mõtlesin, et absoluutselt ükskõik palju ma reaaalselt verd valasin selle nimel, see hetk oli seda kõike väärt,” räägib Kätlin suvel Positivuse festivali külastanud bändliikmega kohtumisest, kes osakest noore moekunstniku vaevast oma seljas kandis.

Elu võõrsil

Rääkides välismaal õppimisest ja töötamisest üldisemalt, siis saab Kätlin vähemalt oma alal palju rahvusvahelisi kontakte ja tutvusi, mis teda kindlasti karjääriredelil edasi aitavad. Loomulikult laiendab võõrsil elamine ka noore inimese silmaringi ja kõik rahvusvahelised õpilased, nende tööd ja isiksused, inspireerivad. Inspiratsiooni on vaja, sest õppida on palju.

“Tuginedes nüüd ainult mu koolile, on mulle väga sobiv iseseisev õpe ja arenemine, kus õpetaja on vaid nõuandjaks ja hindajaks. See annab aega ise ennast kritiseerida, ise enda tööd hinnata ning astuda kõrvalvaataja positsiooni oma töö suhtes, sest tihti on õppejõuga tundide vahel nädalane paus ning nädalat kaotada pole võimalik,” teab Kätlin, et edu nimel on vaja kõvasti pingutada.

Suurlinnas elamine

Peale õppemaksu nõuab moekunsti eriala selle omandajalt ka töövahendite ja materjalide kulu, mis ei ole sugugi mitte odav. Ka ei ole interniks saamine tee rikkuse ja kuulsuseni. “Internina töötades Londonis saad heal juhul oma töö eest kuulda paar head sõna, Pariisis on seaduse järgi väike tasu ette määratud ja interni ei tohi hoida üle kuue kuu, kuid summadest, mis võimaldaks ära elada suurlinnas, on asi kaugel.”

Pariisis elamise juures meeldib Kätlinile kõige enam linn ise. Samas tunnistab ta: “Paraku olen rohkem näinud meie stuudio sisemust kui linna.”

Kätlin ei salga ka igatsust kodumaa järgi: “Eesti puhul tunnen puudust rahust. Irooniline on see, et just selle pärast tahtsin kunagi sealt nii väga ära, et inimesed olid liiga rahulikud ja mul oli rohkem temperamenti enda ümber vaja. Alles hiljuti olen hakanud hindama, kui on võimalik teiste inimestega koos täielikus vaikuses olla, ilma et nad sulle maast ja ilmast hakkaksid lobisema, aga samas iga koos oldud hetke nautides.”

Talendid võõrsil

“Loomulikult on see riigile halb, kui talendid ära lähevad, aga paraku on mujal soodsamad võimalused end teostada ja ma ei näe põhjust, miks end tagasi hoida ja kodumaale jääda pelgalt austusest isamaa vastu, kui on võimalus maailma parimat haridust saada ning silmaringi arendada,” on Kätlin aus. Samas tunnistab ta, et tagasitulemisega on sootuks teine lugu. Seda otsustab igaüks siis, kui võõrad maad nähtud. Kas Kätlin ise tuleb kunagi tagasi? “Tulevikku ennustada ei oska, taha ega soovi, aga tõenäoliselt minu eriala lõpetades tagasi Eestisse tulles oleks see maha visatud aeg ja raha. Alati on tore kodumaal käia, aga kahjuks pole mul seal töö väljavaated just kõige helgemad.”

Milline siis on ideaalne koht elamiseks? “Kui peaksin maailmas ühe koha valima, mis oleks see niinimetatud ideaalne koht elamiseks, siis veedaksin kuid ainult sellele mõeldes. Maailmas on niivõrd palju kohti, kus tahaksin elada. Aga kui oleks võimalik kõik töö internetis ära teha ning elada, kus iganes maailmas, siis kindlasti oleksin ma naabruskonna kõrgeima mäe otsas, Alpides näiteks. Mäed on minu jaoks inspireerivad.”

Kuni järgmise suveni töötab Kätlin Cerrutis ning edasi läheb ta Londonisse, et sooritada oma viimane aasta ülikoolis. “Peale seda, kes teab, kuhu tuuled mind puhuvad ja mis eluga peale hakkan,” jääb neiu tuleviku väljakutsetele avatuks.