Ma mäletan hästi, et väljas oli veel külm, kuid lähenes kevad. Ma olin just mõne aja eest leidnud endale tüdruku ning me olime koos väga õnnelikud. Vaid üks asi - tema kohutav huvi seksi vastu - hirmutas mind natukene.

Niisiis läksime me koos pidutsema ühe minu endise klassikaaslase juurde, minu kodu suhtelises läheduses. Kogu tee uuris ta, kas kondoomid on mul kaasas. “Jah, on küll,” sõnasin ma, lootuses, et ülerahvastatud majas ei ole piisavalt võimalusi nende käiku laskmiseks. Ma lihtsalt ei tahtnud.

Pidu oli nagu pidu ikka - osad olid purjus, osad olid väga purjus. Mõni üksik kaine hing leidus ka. Sünnipäevalapsele kinkisin ma tookord mulda ja seemneid, et ta saaks igavesti viljakas olla.

Ja nii see kuidagi läkski, et seltskonnas pidutsedes kadusime me äkitselt tüdrukuga eraldi tuppa. Ma olin ilmselgelt liiga konditsioonist väljas, et midagi ise teha. Tema tahtmine jäi peale ja see on viimane asi, mida ma mäletan. Mäletan veel seda, et ta avas paki kondoomidega. See on ka minu viimane mälestus sellest õhtust.

Minu seksuaalelu algas 17-aastaselt ning sinna see ka jäi. Ei usu mina juttu, et sellest jääb sõltuvusse. Hoian seksist kaarega eemale ning ei taha sellest ei kuulda ega näha.

Nädala pärast läksime me lahku. Me ei suhtle enam ja ma ei taha teda nähagi - ta tekitab minus pigem vastikust kui mingit muud tunnet.

Eks asi on vist selles, et minu esimene kord ei olnud ikka selline nagu ma oleksin tahtnud. Nii palju siis küünlatest, maasikatest ja pikast pühendumusest.