Noormees pihib: sülitamine, mõnitamine ja ärakasutamine — kiusajad rikkusid mu õppeedukuse

Kõik algas põhikoolist. Olin hea õpilane, käisin erinevates spordiringides ja üldse olin väga aktiivne. Ja seda kõike kuni 7. klassini, mil minu klassi tuli paar uut õpilast. Eks iga inimene vajab natukene kohanemiseks aega, aga tundus, et nemad on tulnud koju ja meie võtame neid avasüli vastu. Siis see kõik algaski.

Olin eeskujuliku käitumisega ja mulle meeldis koolis käia. Olin üks mitmest, kes sai häid hindeid ja tundub, et sellepärast sain mina väljavalituks, keda järgmised 3 aastat kiusati. Sülitamine, mõnitamine ja ärakasutamine oma enesekindluse tõstmiseks. See hakkas mõjuma minu hinnetele, käitumisele ja kooliskäimisele.

Ma ei tahtnud enam koolis käia, sest teadsin, et ma pakun kiusajatele meelerõõmu. Olin viimane, kes just enne tundide algust klassi jõudis, sest ma ei talunud seda enam. Põhikooli lõpus suutsin siis lõpuks oma klassijuhatajale rääkida, et mind on viimased 3 aastat kiusatud. Kuidagi suutsin kooli ikkagi ära lõpetada, kuigi minu õppeedukus oli väga alla käinud ja mul olid tunnistusel peaaegu kõik kolmed. Paar kahte ja ega eksamidki paremini läinud.

Edasi läksin õppima kutsekooli ja seal mul kiusamist ette ei tulnud, kuigi sõbralikku togimist juhtus ikka. Kutsekooli suutsin edukalt ära lõpetada, sain isegi kiituskirja.

Praegu mõtlen tagasi, milleks oli seda kiusamist vaja? Eks ma olen ise süüdi ja ega ma hakkagi kedagi teist süüdistama. Aga kust te võtate selle õiguse kedagi kiusata? Võetakse ette need, kes on sinust targemad või kellel pole julgust midagi teha. Minu puhul peavad need mõlemad paika. Kiusajatel on kodused probleemid, mida tuuakse kodust kaasa ja leitakse sobiv ohver, kelle peal end välja elada.

Olen vaimselt kannatanud ja mõttes oli ka endalt elu võtmine, mida ma õnneks teinud ei ole. Kiusajatega ma tõenäoliselt rääkima ei hakka, sest see ei muuda neid tegusid olematuks. Mul ei ole sõpru ja eks kiusamise tõttu neid ei olegi. Suhtlen ainult paari inimesega, kellega on juhus ka midagi koos teha. Mul on tuttavaid, aga suurema osaga ma rääkinud ei ole. Seda kõike räägib 24-aastane noormees, kes on tagasihoidlik, samas jäädes iseendaks vaatamata kõigele halvale. Olen saanud tugevamaks ja mind ei huvita, mida teised inimesed minust arvavad. Ma ei hakka siin ennast õigustama, aga palun mitte kommenteerida neil inimestel, kes ei ole kiusamisega kursis.