Esimesel kohal asetseb minu arvates ikkagi puhtmeelelahutuslik motiiv. Võimalus kangelastele kaasa elada, ilma et peaks juurdlema tegelaste keerulise hingemaailma ja filmi sügavamõttelisuse üle.

Teise kaitsva argumendina tooksin siinkohal välja õigluse motiivi. Olete ju minuga nõus, et enamasti võidab märulifilmides hea kurja. Jätame siinkohal arvestamata filmi käigus korda saadetud vägivallateod, mille abil õiglus jalule seatakse. Kas pole see siis kokkuvõttes ikkagi positiivne?

Palju on räägitud ka filmivaataja enese samastamisest kangelastega. Ja just positiivsed tegelaskujud on need, kelle moodi või kelle asemel me tahame olla. Unistused ja ideaalid aitavad reaalses elus toime tulla ja toidavad meie elufilosoofiat.

Kuigi esimese punktina tõin välja filmide lihtsakoelisuse, pole vägivallafilmid ka päris ilma tagamõtteta, vaid panevad ikka sisu üle järele mõtlema küll. Nimelt annavad filmid mõista, kus asub inimvõimete piir. Vaevalt et keegi meist naiivselt usubki, et näe, kus on mees, üksipäini võitleb nii paljude pahade meestega ja saabki neist võitu. Asi on pigem idees endas, et kui ikka väga tahta, saab ka ise ja üksipäini päris palju korda saata. Oluline on eesmärke seada ja mitte alla anda.

Ja selle üle, kuivõrd vägivallafilmid tekitavad noortes endis soovi rusikad käiku lasta, võib vist lõputult vaielda. Olen kindel, et teatud osa noori võtab tõesti filmidelt malli ja saab sealt negatiivseid ideid ning eeskujusid, mille peale poleks ehk oma peaga tulnudki ja üritab siis oma uusi “ideid ja oskusi” reaalses elus täide viia.

Suuremalt jaolt aga pärsivad vägivallafilmid soovi reaalselt kakelda, kuna annavad noortele võimaluse ennast filmide kaudu välja elada ning pingeid maandada.

Ega siis ei jäägi muud üle, kui loota ja uskuda, et noored just nii mõtlevad ja negatiivse sisuga filmidest positiivse mõjuteguri üles leiavad.