NOORTEKAS: Loe katkendit südamlikust noorteraamatust "Kõigile poistele, keda olen kunagi armastanud"


NOORTEKAS: Loe katkendit südamlikust noorteraamatust "Kõigile poistele, keda olen kunagi armastanud"
kirjastus Pegasus

Mis juhtub, kui kõik su kunagised silmarõõmud saavad korraga teada, et sul on olnud nende vastu tunded?

„Kõigile poistele, keda olen kunagi armastanud“ on südamlik lugu Lara Jeanist, kes pole eales mitte kellelegi oma armumistest rääkinud, kuid on igale poisile kirjutanud ühe kirja. Nendes kirjades räägib ta kõik südamelt ära, paneb paberile enda salamõtted ja ütleb asju, mida ta päriselus iial ei ütleks, sest need kirjad kirjutas ta ainult iseendale.
Kui kiri on valmis, kleebib ta ümbriku kinni, kirjutab aadressi peale ning paneb kübarakarpi. Ühel päeval aga avastab Lara Jean, et kirjad on posti pandud ja ta peab silmitsi seisma kirjade adressaatidega: tema esimene suudlus, poiss suvelaagrist, isegi tema õe endine kallim Josh. Õppides nüüd tundma poisse, kellesse ta kunagi armunud oli, avastab Lara Jean, et nendest kirjadest võib ka kasu tõusta.

JENNY HAN

Kõigile poistele, keda olen kunagi armastanud

Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots

Mulle meeldib asju päästa. Mitte selliseid tähtsaid asju, nagu vaalad või inimesed või loodus. Pigem tobedaid asjakesi. ­Näiteks portselanist kellukesi, mida suveniirikioskites müüakse. Või siis piparkoogivorme, mida kunagi ei kasutata, sest kes tahaks jalakujulisi piparkooke teha? Siis veel juuksepaelu ja armastuskirju. Kogu päästetud kraamist peaksite tõenäoliselt just armastuskirju kõige olulisemaks.
Hoian oma kirjakogu rohekassinises kübarakarbis, mille ema mulle kesklinna vintage-poest ostis. Need pole mulle kirjutatud armastuskirjad. Niisuguseid mul ei ole. Need on mu enda kirjutatud kirjad. Igale poisile, keda olen kunagi armastanud, on kirjutatud üks kiri. Kokku on neid viis.
Kirjutades ei hoia ma end tagasi. Kirjutan, nagu ei saaks poiss iialgi seda kirja lugeda. Sest ta ei saagi. Panen paberile kõik oma salamõtted, tähelepanekud ja meeldejäetu. Kui kiri on valmis, kleebin ümbriku kinni, kirjutan aadressi peale ja panen kübarakarpi.
Need pole armastuskirjad selle sõna täpses tähenduses. Kirjad on selleks ajaks, kui ma ei taha enam armastada. Need on pigem hüvastijätt, sest kui olen kirja valmis saanud, on ka minu armastus ammendunud. Võin oma hommikuhelbeid süüa ega mõtle enam, kas ka temale meeldib neile banaanitükke lisada. Võin armastuslaule laulda lihtsalt niisama, mitte temale. Kui armastus on nagu seestumus, siis kirjutamine oleks justkui selle eksortsism. Kirjad teevad mu vabaks. Või vähemalt peaksid tegema.

Seotud lood:

1
JOSH ON MARGOT’ POISS, aga minu meelest on kogu mu pere temasse väheke armunud. Raske öelda, kes kõige rohkem. Enne Margot’ poisiks saamist oli ta lihtsalt Josh. Ta on alati olemas olnud. Ma küll ütlen, et alati, aga see vist pole päris tõsi. Ta kolis naabermajja viis aastat tagasi, kuid tundub, nagu oleks ta kogu aeg seal elanud.
Mu paps armastab Joshi seepärast, et ta on poiss ja mu paps peab kogu aeg kanakarja keskel olema. See tähendab, et teda ümbritsevad hommikust õhtuni naissoost isikud. Mu isa töötab günekoloogi ja sünnitusabiarstina ning tal on kolm tütart. See tähendab päev otsa vaid tüdrukute seltskonda. Joshi on paps kiindunud ka seetõttu, et Josh armastab koomikseid ja ta käib koos papsiga kalal. Kui paps proovis meid ükskord kalale kaasa võtta, nutsin mina siis, kui kingad poriseks said, Margot siis, kui ta raamat märjaks sai, ning Kitty lõugas pidevalt nutta, sest ta oli veel peaaegu titt.
Kitty armastab Joshi seepärast, et Josh mängib temaga kaarte ega tüdine sellest ära. Või vähemalt teeb näo, et ei tüdine. Nad sõlmivad kokkuleppeid: kui ma järgmise mängu võidan, teed sina mulle pähklivõiga ja ilma koorikuta röstsaia. Kitty igatahes teeb niiviisi. Ja nad avastavad ilmast ilma, et pähklivõi on otsas, ning Josh ütleb, et paha lugu, vali midagi muud. Siis aga mangub Kitty nii kaua, kuni Josh jookseb poodi ja toob pähklivõid. Vaat selline on Josh.
Kui minult küsitaks, miks Margot seda poissi armastab, vastaksin ilmselt: sest me kõik armastame.
Oleme elutoas. Kitty kleebib suurele papptahvlile koerte pilte. Igal pool ta ümber vedeleb pabereid ja prahti. Omaette ümisedes teatab ta: “Kui paps küsib, mida ma jõuluks tahaksin, siis ma vastan lihtsalt: “Vali siit ükskõik milline tõug ja ma olen rahul.””
Margot ja Josh on diivanil. Mina pikutan telerit vaadates põrandal. Josh on teinud suure kausitäie popkorni ja mina muudkui pugin seda peotäite kaupa.
Reklaamitakse lõhnaõli. Tütarlaps jookseb mööda Pariisi tänavaid, seljas paberõhuke fuksiaroosa varrukateta kleit. Mida kõike ma annaksin, et olla see paberõhukeses kleidis tüdruk, kes jookseb kevadel mööda Pariisi ringi! Tõusen nii äkki istuma, et tõmban endale popkornitera kurku. Läkastamise vahel pakun: “Margot, saame mu kevadisel koolivaheajal Pariisis kokku!” Ise kujutlen end juba ringi keerutamas, ühes käes pistaatsiapähklikreemiga ning teises vaarikakreemiga küpsis.
Margot’ silmad löövad särama. “Arvad, et isa lubab sul tulla?”
“Loomulikult. See on ju kultuur. Ta peab lubama.” Kuid tegelikult pole ma veel kunagi üksinda lennanud ega isegi mitte riigist väljas käinud. Kas Margot tuleks mulle lennujaama vastu või peaksin ise ööbimispaiga üles leidma?
Küllap Josh märkas mu järsku murelikuks muutunud nägu, sest ta ütleb: “Ära muretse. Isa lubab sind kindlasti sinna, kui ma kaasa tulen.”
Mu nägu lööb särama. “Jaa! Me võime võõrastemajas elada ning ainult saiakesi ja juustu süüa.”
“Võime Jim Morrisoni haual käia,” lisab Josh.
“Me võime minna lõhnaõliärisse ja lasta endale isikliku lõhna kokku segada!” juubeldan mina ja Josh turtsatab.
“Hm… ma olen üsna kindel, et isikliku lõhna kokkusegamine maksab sama palju kui nädal võõrastemajas,” ütleb Josh ja müksab Margot’d. “Su õel on suurushullustus.”
“Tema on meist kõige moekam,” nõustub Margot.
“Aga mina?” vingub Kitty.
“Sina?” tögan teda. “Sina oled see kõige vähem moekas. Pean kogu aeg manguma, et sa õhtul jalgu peseksid, ja duši all ei taha sa ka käia.”
Kitty nägu venib pikaks ja läheb punaseks. “Ma ei rääkinud sellest, totakas. Ma rääkisin Pariisist.”
Teen ülemeelikult tõrjuva liigutuse. “Sa oled võõrastemajas elamiseks liiga väike.”
Seepeale ronib plika Margot’le sülle, ehkki ta on juba üheksa-aastane ja seega süles istumiseks liiga suur. “Margot, sina ju lubad mul tulla, eks?”
“Ehk võiksime sellest perepuhkuse teha?” pakub Margot ta põske suudeldes. “Võiksite ju tulla nii sina kui ka Lara Jean ja paps?”
Kortsutan kulme. Ma ei kujutlenud Pariisi-reisi üldsegi sellisena ette. Josh sosistab mulle hääletult üle Kitty pea “Räägime pärast” ning ma näitan talle salamisi pöialt.

Pärastpoole, kui Josh on juba ammu läinud ning Kitty ja paps magavad, istume köögis. Margot on laua ääres oma arvuti taga. Mina istun ta kõrval, veeretan küpsisetainast kuulikesi ja kastan neid suhkru ja kaneeli segusse. Teen kaneeliküpsiseid,­ et Kittyga suhteid parandada. Ennist, kui läksin head ööd ütlema, keeras Kitty mulle selja ega rääkinud minuga, sest tema meelest kavatsen ma ta Pariisi-reisist kõrvale jätta. Mul on plaan panna kaneeliküpsiste taldrik ta padja kõrvale, et ta tunneks ärgates kohe värskete küpsiste lõhna.
Margot on olnud väga vaikne. Järsku tõstab ta pilgu arvuti­­ekraanilt ja ütleb: “Ma jätsin täna õhtul Joshi maha. Pärast õhtusööki.”
Küpsisetaina kuulike kukub mu sõrmede vahelt suhkrukaussi.
“Ma mõtlen, et oli ka aeg,” ütleb ta. Margot pole isegi nutnud, sest ta silmad ei puneta. Ma igatahes ei usu, et oleks. Ta hääl on rahulik ega värise. Pealtnäha on temaga kõik korras. Margot’ga on pealtnäha alati kõik korras, ka siis, kui päriselt pole.
“Ma ei saa aru, miks te pidite lahku minema,” ütlen mina. “See, et sa kolledžisse lähed, ei nõua ju lahkuminekut.”
“Lara Jean, ma lähen Šotimaale, mitte Virginia Ülikooli. Saint Andrews on siit kuue ja poole tuhande kilomeetri kaugusel.” Ta kohendab prille. “Mis mõtet oleks jätkata?”
Ma ei usu oma kõrvu. “Aga see on Josh. Ta armastab sind rohkem, kui ükski teine poiss suudaks üldse tüdrukut armastada.”
Margot pööritab selle peale silmi. Tema meelest dramatiseerin üle, aga seda ma küll ei tee. See on ju tõsi. Josh armastab Margot’d just nii palju. Ta ei vaataks iial teisi tüdrukuid.
Äkki lausub Margot: “Tead, mida emps mulle ükskord ütles?”
“Mida siis?” Unustan hetkeks Joshi, sest ükskõik mida ma parajasti teen, kas või Margot’ga tülitsedes või riskides auto alla jääda, võtan alati aja maha, et midagi empsi kohta kuulda. Ükskõik mis pisiasja või Margot’ mälestust tahan ka mina teada. Selles asjas olen ma Kittyst paremas seisus. Kittyl pole emast ainsatki mälestust, mis ei pärineks meilt. Oleme talle rääkinud nii palju lugusid nii palju kordi, et need on ta enda lugudeks saanud. “Mäletad seda, kui…” tavatseb ta alustada –
ning jutustab loo nõnda, nagu oleks ta seda ise pealt näinud, mitte väike titt olnud.
“Ta ütles, et oleks hea, kui mul poleks kolledžisse minnes oma poissi. Ta ütles, et ei taha näha mind poisiga telefonitsi rääkiva nutva tüdrukuna, kes keelab endale kõike, mida võiks tegelikult lubada.”
Küllap on siis Šotimaa see, mida Margot endale lubada tahab. Topin endale hajameelselt suure tüki küpsisetainast suhu.
“Sa ei tohiks toorest tainast süüa,” ütleb Margot.
Ma ei tee teda kuulmagi. “Josh ei takistaks sind küll midagi tegemast. Ta pole selline. Mäletad, kui sa tahtsid õpilaskogu presidendiks kandideerida, siis hakkas ta su kampaaniajuhiks. Tema on su suurim toetaja!”
Seda kuuldes vajuvad Margot’ suunurgad alla. Tõusen ja kallistan teda. Ta kallutab pea kuklasse ja naeratab mulle alt üles. “Pole mul häda midagi,” lausub ta, aga tegelikult on küll. Ma tean, et ta ei tunne end hästi.
“Tead, veel pole hilja. Võid kohe praegu tema poolt läbi astuda ja öelda, et mõtlesid ümber.”
Margot raputab pead. “Lara Jean, sellega on nüüd ühel pool.” Lasen temast lahti ning ta paneb oma sülearvuti kinni. “Millal esimene plaaditäis valmis saab? Mul on kõht tühi.”
Vaatan magnetiga külmikule kinnitatud munakella. “Veel neli minutit.” Võtan uuesti istet ja lausun: “Margot, mul on ükskõik, mida sa räägid. Pole teil midagi asi ühel pool. Sa armastad teda selleks liiga palju.”
Ta raputab pead. “Lara Jean,” alustab ta oma kannatliku Margot’ häälega, just nagu oleksin mina pisike plika ja tema vana, neljakümne kahe aastane tark naine.
Torkan Margot’le lusikatäie küpsisetainast nina alla. Ta küll kõhkleb, kuid avab ikkagi suu. Söödan teda nagu titte. “Oota veidi ja sa näed, et te olete Joshiga päeva või paari pärast jälle koos.” Aga isegi neid sõnu öeldes tean, et see pole tõsi. Margot ei ole sedasorti tüdruk, kes lõpetab suhte ja läheb seejärel jälle poisi juurde tagasi. Kui ta kord juba midagi otsustab, siis nii ongi. Ei mingit hala ega kahetsust. Just nii, nagu ta ütles: kui asjaga on ühel pool, siis on sellega ühel pool.
Soovin nagu palju, liigagi palju kordi varem, et oleksin rohkem Margot’ moodi. Mõnikord tunnen, et mina ei suuda millegagi ühele poole saada.
Pärast, kui olen nõud puhtaks pesnud, küpsised taldrikule ladunud ja taldriku Kitty padjale viinud, lähen oma tuppa ega süüta valgust. Astun akna juurde. Joshi toas põleb ikka veel tuli.

2
JÄRGMISEL HOMMIKUL KEEDAB MARGOT kohvi ning mina jagan müslit kaussidesse. Ütlen välja selle, millest olen kogu hommiku mõelnud: “Arvesta, et paps ja Kitty saavad väga pahaseks.” Mul oli tõsine kiusatus uudis välja lobiseda, kui äsja koos Kittyga hambaid pesin. Kuid Kitty oli minu peale eilse pärast ikka veel vihane, nii et pidasin keele hammaste taga. Teda ei lepitanud isegi küpsised, ehkki ma tean, et ta sõi neid küll. Taldrikul oli vaid puru järel.
Margot ohkab raskelt. “Et ma peaksin sinu, papsi ja Kitty meeleheaks Joshiga jääma?”
“Ei, ma lihtsalt hoiatan sind.”
“Ta ei hakkaks nagunii eriti tihti siin käima, kui ma läinud olen.”
Tõmbun tõsiseks. Sellele pole ma üldse mõelnud, et Josh võiks siinkäimise lõpetada, sest Margot on ära. Josh käis meil külas juba ammu enne seda, kui neist paar sai, nii et ma ei näe põhjust, miks ta peaks meil külaskäimisele lõpu tegema. “Ehk hakkab,” pakun. “Ta hoolib väga Kittyst.”
Margot lülitab kohvimasina käima. Jälgin ta tegevust eriti teraselt, kuna kohvi on alati keetnud Margot ja mina pole seda kunagi teinud. Nüüd, mil ta juba kuue päeva pärast minema sõidab, tuleks mul asi ära õppida. Seljaga minu poole seistes lausub õde: “Äkki ma ei mainigi seda neile.”
“Ee… Gogo, ma arvan, et nad taipavad ise, kui Josh ei tule lennujaama.” Gogo on minu pandud hellitusnimi. Kõlab nagu go-go saapad. “Mitu tassi vett sa sinna panid? Ja kui mitu lusika­­täit kohvi?”
“Kirjutan sulle kõik üles,” lubab Margot. “Kaustikusse.”
Meil seisab külmiku kõrval majapidamiskaustik. See on muidugi Margot’ leiutis. Seal on kirjas kõik olulised telefoninumbrid, papsi tööajad ja Kitty sõidutamise graafik. “Vaata, et sa sinna keemilise puhastuse uue numbri kirjutad,” ütlen talle.
“Juba tehtud.” Margot viilutab oma müsli peale banaani. Kõik viilud on täiuslikult õhukesed. “Pealegi ei tuleks Josh nagunii meiega lennujaama. Tead küll, kuidas ma vihkan kurbi hüvastijätte.” Margot krimpsutab nägu, nagu ütleks: oh neid emotsioone!
Muidugi tean.

Kui Margot otsustas Šotimaale kolledžisse minna, tundus see lausa reetmisena. Ma küll teadsin, et midagi sellist tuleb, sest ta kavatseski astuda mõnda kaugel asuvasse kolledžisse. Loomulikult valis ta antropoloogia õppimiseks Šotimaa kooli, nagu kohane Margot’le, kel on maakaardid, reisiraamatud ja plaanid. Loomulikult kavatses ta meid ühel päeval maha jätta.
Olen ta peale siiani natuke vihane. Hästi natuke. Ma ju tean, et see pole tegelikult tema süü. Kuid ta kavatseb kaugele ära minna, ehkki oleme alati rõhutanud, et oleme igavesti perekond Song – Laululinnud. Margot on vanem õde, mina olen keskmine ning Kitty on pesamuna. Sünnitunnistusel on ta küll Katherine, aga meie jaoks Kitty.
Mõnikord hüüame teda Kiisuks, sest ma kutsusin teda niiviisi, kui ta oli veel imik. Tollal nägi ta välja nagu rääbakas karvutu kassipoeg.
Meid, Laululinde, on kokku kolm, kuid kunagi oli meid neli. Oli ka mu ema Eve Song. Papsi jaoks oli ta Evie, meie jaoks emps ja kõigile teistele Eve. Song on – õigemini oli – mu ema perenimi. Meie perekonnanimi on Covey. See kõlab nagu lovey, mitte nagu cove. Meid kutsutakse Laululindudeks, mitte Covey plikadeks, sest ema hüüti Laululinnuks ning siis otsustas Margot, et ka meie peaksime seda nime kasutama. Meie kõigi keskmine nimi on Song, ja pealegi on me väljanägemine pigem Songi kui Covey moodi – oleme pigem korealased kui valged. Vähemalt Margot ja mina oleme sellised. Kitty on rohkem isa nägu ja tal on helepruunid juuksed nagu papsil. ­Inimesed ütlevad, et mina olevat kõige rohkem empsi nägu, aga minu meelest on seda hoopis Margot, sest tal on kõrged põsesarnad ja tumedad silmad. Sellest on nüüd kuus aastat möödas ning mõnikord tundub mulle, nagu oleks ema alles eile siin olnud, teinekord aga, et ta eksisteeris vaid unenäos.
Tol hommikul pesi ta põrandaid, need läikisid puhtusest ja maja lõhnas sidruni järele. Köögis helises telefon, ema jooksis kõnele vastama ning libises. Ta kukkus peaga vastu põrandat end teadvusetuks, kuid tuli peagi meelemärkusele ja tundis ennast hästi. See oli tema helge hetk, nagu selle kohta öeldakse. Natukese aja pärast kurtis ta peavalu, heitis diivanile ega ärganudki enam.
Margot leidis ta sealt. Ta oli siis kaheteistkümneaastane. Margot tegi kõik, mis vaja: kutsus kiirabi, helistas isale ning käskis mul tollal kolmese Kitty järele vaadata. Panin Kitty jaoks mängutoas televiisori käima ja istusin ta seltsis. See oligi kõik, mida ma tegin. Ma ei kujuta ette, kuidas oleksin ilma Margot’ abita toime tulnud. Margot oli minust küll vaid kaks aastat vanem, aga austan teda rohkem kui kedagi teist.
Kui teised täiskasvanud teada saavad, et mu paps on kolme tütrega üksikisa, vangutavad nad imetledes päid. Kuidas ta sellega toime tuleb? Kuidas ta küll üksinda hakkama saab? Vastus neile küsimustele on Margot. Ta on alati olnud organisaatori tüüpi, kellel on kõik sildistatud, korraldatud ja ilusasti ritta sätitud.
Margot on hea tüdruk ning minu meelest oleme Kittyga tema eeskuju järginud. Ma pole kunagi petnud ega nina täis tõmmanud ega suitsetanud ega isegi poisiga käinud. Narrime isa, et tal on hirmsasti vedanud, kuna me kõik oleme kukupaid. Tegelikult on hoopis meil vedanud. Meil on tõesti hea paps. Ta muidugi pingutab ka kõvasti. Ta küll ei mõista meid alati, kuid vähemalt üritab, ning see ongi oluline. Meil, kolmel Laulu­­linnul, on sõnatu kokkulepe teha papsi elu nii kergeks kui võimalik. Samas – äkki polekski õige seda sõnatuks nimetada, sest olen palju kordi kuulnud Margot’d keelamas: “Kuss, olge tasa, paps tukub pisut, enne kui peab haiglasse tagasi minema” või “Ära tüüta sellega papsi, tee ise ära”.
Olen Margot’lt uurinud, kuidas tema arvates meie elu kulgeks, kui emps poleks ära surnud. Umbes et kas me oleksime oma Korea sugulastega siis rohkem koos kui ainult tänupühal ja aastavahetusel või…?
Margot ei näe sellistel küsimustel mõtet. Elame oma elu ning mis-siis-kui-küsimustest pole mingit kasu. Neile pole võimalik vastata. Ma tõesti püüan, kuid mul on raske sellise mõtteviisiga leppida. Mina mõtlen alati mis-siis-kui-olukordadele ja olematutele elukäikudele.

Paps ja Kitty tulevad koos alla. Margot valab papsi tassi musta kohvi ja mina kallan Kitty müslikaussi piima. Lükkan kausi väikeõe ette, kuid tema pöörab pea ära ja võtab hoopis külmikust jogurtit. Ta läheb seda elutuppa teleri ette sööma. Tähendab, ta on ikka veel vihane.
“Ma lähen pärastpoole poodi, nii et, plikad, tehke poe­­nimekiri valmis,” ütleb paps kohvi rüübates. “Ostan vist õhtusöögiks mõned lihalõigud. Võime need ära grillida. Kas ma võtan Joshi jaoks ka liha?”
Mu pea pöördub järsult Margot’ poole. Ta avab suu, et vastata, kuid paneb selle kohe kinni. Siis lausub ta lihtsalt: “Ei, paps, too ainult meie nelja jaoks.”
Vaatan teda etteheitvalt, aga ta ei tee minust välja. Ma pole kunagi näinud, et Margot millegi ees vedelaks lööks, kuid küllap ongi inimese käitumine südameasjade puhul ettearvamatu.