Nördinud lugeja teatrikülastusest: Mitte keegi ei tohiks kanda retuuse ja tuunikat!
Noorte Hääles on käimas auhinnamäng, kus kolm õnnelikku võivad saada Margus Karu uue romaani "Täna on täna ja forever on forever" omanikuks. Tuleb saata vaid kirjutis teemal "Minu elu kõige hirmsam kogemus", kus ootame noori inspireerivalt rääkima noortemaailma pahupoolest (alkoholist, narkootikumidest, lollustest, kaklustest ja nii edasi). Jaga meiega oma lugu aadressil noortehaal@delfi.ee. Milline oli selle lugeja kõige hirmsam kogemus, saa teada!
Minu kõige hirmsam kogemus oli väidetavalt lapsena, mil ma riiete suhtes äärmiselt valiv olin ja keeldunud kodust väljumast, kui sukapüksid ei sobinud kleidi värviga. Raske arvamust avaldada, jäädvustused tollest ajast on peaasjalikult must-valged ja jalust nõrgaks pole siiani veel ükski kehakaunistus võtnud. Aga samas olin ma siis ka kõigest koolieelik.
Kõige hirmsam kogemus, mis mul seoses riietega on olnud oli minu viimane teatrikülastus. Ma olin pileteid sellele etendusele juba ligi kaks aastat jahtinud ja lõpuks sain. Mul oli suvel ostetud ilus, kallis kahekümnendate džässi stiilis narmastega kleit, kleidiga samas toonis ajastutruud kingad, töökaaslaselt laenatud boa, täiuslik maniküür, soeng ja meik. Ma tundsin ennast ei vähem ega rohkem kui Hollywoodi diiva, kes läheb esietendusele.
Mis juhtus, kui ma kohale jõudsin? Mul oli kohutavalt piinlik. Piinlik, sest ma olin ainuke inimene selles teatrisaalis, kes oli tegelikult endaga vaeva näinud. Lisaks endale nägin ka paari meessoo esindajat, kes olid vaevunud ülikonnaga tulla, kuigi lipsu ei kandnud. Kolme kleidikandjat märkasin ka aga need olid sellised kleidid, millega mina käin tööl, teate küll sellised kootud, villased. Kuigi ma olin seda kogemust nii kaua oodanud siis esimesed kakskümmend minutit ei suutnud ma näitetööle keskenduda, sest ma kaalusin tõsimeeli lahkumist. Siis aga taipasin, et ma polnud midagi valesti teinud. See on minu poolne austuseavaldus kunstnikele, kes kaks ja pool tundi minu meelt lahutavad. Iga lavastus on ju ainulaadne, see on reality-show. Ma ei löö ennast lille, kui ma kinno lähen, näitlejad ju ei näe mind. Aga teatris on teine lugu. Ja ärge mõelge, et nad nagunii ei näe teid, näevad küll ja väga hästi. Olen ise rambivalguses olnud ja tean, et iga lihastõmblus, haigutus ja salajane kabistamine on lavale nähtav. Mõelge siis enne, kui endale pimeduse varjus häbitut käitumist lubate.
Teate, see pole tegelikult nii keeruline. Isegi minu pesamuna teab juba mitmendat suve, et soojad toonid ei sobi kokku külmadega, botased ei ole tegelikult jalanõud ja Lady Gaga pole moedisainer. Mitte miski ei vabanda lohakat ning räpast riietumist. Praegusel ajal on info õige rõivastumise kohta kõigile kättesaadav. Ja ei pea olema miljonär, et näha välja nagu kröösus.
Ja kui tõesti miski ei aita siis kasvatage endale isiksus, mis lubab avalikkuse ees Crafti sooja aluspesu kanda, bling-bling dressides kontsertidel käia ja Vanalinna Päevadel retuuse ja tuunikat kanda. Kuigi ei, tõmmake see viimane maha, mitte keegi ei tohiks mitte kunagi kanda retuuse ja tuunikat. Ma kuulsin usalusväärsest allikast, et parlament hetkel töötab just sellekohase eelnõu kallal.
