Ühel sügisesel päeval tekkis mul tugev vesine nohu ja avastasin, et mul endal taskurätti kaasas ei olnud. Läksin väikese lauakese juurde ja tõmbasin paar salvrätti topsist. Kuna nina oli vägagi vesine, siis nagu ikka, asetasin salvrätikud nina peale ja nuuskasin mitmeid kordi südamest. Nina sai kenasti nuusatud ja salvrätid kokku kortsutatud ja prügikasti visatud.

Istusin tagasi töölaua taha ja jätkasin tööd.

Umbes 10 minuti pärast tahtis ülemus oma käekotist prille võtta. Ta haaras lauakese pealt käekoti, mille lukk oli kogu aeg olnud avatud. Kui ta siis käe sinna kotti pistis, siis äkitselt hakkas pomisema omaette: "Ei tea, midagi limast on mul kotis ümber läinud - kott on igal poolt läbipaistvat-limast-kleepuvat massi täis..."

Ma ei saanud ka kohe alguses pihta, kuid siis äkki süttis mõte mu peas ja ma võtsin prügikastist välja salvrätid, et üle kontrollida, kas ma ikka nuuskasin salvrätikute sisse. Salvrätid olid peaaegu täiesti kuivad! Alles siis ma taipasin, et olin ju nuusanud täpselt ülemuse käekoti kohal, nähtavasti salvrätikud olid altpoolt avatud asendis ja tatt lendas täpselt ülemuse avatud kotti prillide peale!

2 aastat ei julgenud ülemusele sellest rääkida, kuid siis ükskord seltskonnas tunnistasin üles ja siis oli meil nalja kui palju!