Õigus jääda iseendaks

„See, mida sa emaga teed on kohutav. Emast on kahju. Kui sul vähegi südant sees on, siis lõpeta see värk ära. Ema pärast.“ Kesköö. See oli telefonikõne, mida ma kõige vähem ootasin. “Siiani püüdsin kogu selle värgi juures neutraalseks jääda ning üritasin sind mõista, aga nüüd enam ei suuda. Ma ei poolda seda ja palun, et lõpetaksid selle ära.“ Need olid minu 8 aastat vanema õe sõnad otsuse peale, mille mõne kuu eest langetanud olin.

Kui me kaotame õiguse olla teistsugused, kaotame õiguse olla vabad. Charles Evans Hughes.

Enamik meist ihkavad olla teistest mingil moel erinevad, ainulaadsed — silmipimestavalt erekollane täpp hallis massis. Keegi, kelle moodi teised oma südamesopis salaja tahavad olla. Võimalik, et me ei tunnistaks seda avalikult isegi mitte miljoni krooni eest, kuid ka selle eitamine võrduks valetamisega. Paradoksaalne on aga see, kuidas meie, tahtes olla teistsugused, kardame olla teistsugused, kui meile selleks võimalus antakse! Vapustavalt lihtne tõde asja juures on see, et teistsugused oleme üksnes siis, kui suudame jääda ISEENDAKS! Miks lähevad teiste arvamused meile nii palju korda, et sageli määrab meie elu ja otsuste suuna see, mis teiste kahe kõrva vahel loksub? Meie tõekspidamiste, saavutuste ja edu üle otsustavad pahatihti kõrvalseisjad, mitte meie enda süda ja tahe ning tundub, et oleme oma enda elus pealtvaataja rollis. Vahel nagu tahaks röögatada ja öelda välja oma arvamuse ja eelistuse, sest teatavasti peaks meil olema õigus oma elule, kuid riskidele mõeldes, tõmbume kiiresti tagasi ja otsustame paati mitte loksutada. Ja siis oleme jälle endaga riius, sest andsime kõigile teistele, peale enda, võimaluse oma elu elada. Kõlab tuttav?

Et mõistujuttu pikemalt mitte heietada, asun asja juurde. Kas teadsid, et maailmas pole ühesuguseid sõrmejälgesid? Minu viimaste andmete kohaselt elutseb meid siin planeedil veidi üle 6 miljardi inimese ja pakun, et enamikel meist on kümme sõrme. Mida tahan öelda? Seda, et kindlasti pole see rikkalik valik sõrmejälgi asjatu. Endaks jäämine tähendab ainulaadsuse säilitamist. Sisimas me teame seda ja nõustume, kuid ühiskonnal õnnestub meid ikka ja jälle veenda, et paljudes olukordades võib endaks jäämine põhjustada ebapopulaarsust. Ja see on sõna, mida suurem osa meist selles 6 miljardis, kui tuld pelgavad.

Kas populaarne otsus või üksnes enamuse arvamus?

Uurisin huvi pärast Cambridge’i inglise keele seletavast sõnaraamatust sõna „popular“ ehk „populaarne“ tähendust. Vastus oli lihtne: üldsusele meeldiv, naudingut pakkuv, selle soosingu võitnud. „Ebapopulaarne“ peab järelikult tähendama vastupidist. Kes aga ütleb, et see, mis enamusele peale läheb, on alati õige ja hea?

Nii mitmedki tänapäeva populaarsed nimed on saavutanud oma kuulsuse ja edu tehes omal ajal teiste hinnangul ebapopulaarseid otsuseid. Nad otsustasid kuulata oma südame häält, mitte järgida üldsuse arvamust. See oli neile kõike muud kui kerge, kuid oma eluga on nad suutnud tõestada, et mitte alati pole üldsuse arvamus parim.

Südametu või otsusekindel?

Kui ma tookord õe ära kuulasin, oli selge, et see telefonikõne tähendas mulle perekonna viimasegi toetuse lõppu. Olin jäänud oma valikuga ihuüksi. Mul oli valus. Väga valus. Mis oli see „kohutav“ otsus, küsid? Olin otsustanud kristlaseks hakata. Just-just, see Jeesuse-värk. Veel „õudsem“ oli see, et ma tahtsin astuda akrediteerimata 2-aastasesse piiblikooli!

Olin 17-aastane, keskkooli viimases klassis. Sõprade seas tunti mind peo- ja tantsulõvina. Olin alati action’i keskel ja panin alatasa koos teistega midagi toimuma. Kui sõbrad märkasid radikaalseid muutusi mu elus, arvasid vist, et olen puhta segi keeranud. Mitmete meelest oli see mööduv „kiriku-faas“. Minu intelligentne vanatädi soovitas siiralt psühhiaatri poole pöörduda, arvates, et elades perekonnasiseseid pingeid raskelt üle, pöördusin viimases hädas kiriku poole. Kunstnikust vanaonu, kellele ma üle 10 aasta lapselapse eest ja kunstiõpilane olin olnud, pettus niivõrd, et ei soovinud meie lähedast suhet jätkata. Ema oli välismaal närvivapustuse ääre peal. Isa oli kodus pidevalt pahane.

Kogu see skandaal leidis aset vabas Eestis, mitte kommunistlikus Nõukogude Liidus sügaval stagnaajal. Ja kõik sellepärast, et otsustasin kuulata oma südant. Ebapopulaarne otsus? Kindlasti. Halb otsus? Parim, mille teinud olin. Julgesin öelda oma eluga, mida hinge põhjas oluliseks pean — julgesin olla teistmoodi!

„Olgu sul rõõm Jumalast, siis Ta annab sulle, mida su süda kutsub,“ ütleb Piibel ühes kohas. Kuidas panna kirja kõik hea, mis 10 aasta jooksul toimunud on?

Jumala reaalsuse kogemine igapäevaelus on minu privileeg. Keegi, keda ma oma silmadega ei näe, kuid kelle hoolitsevat kätt võin tunda igal sammul. Ta andis mulle võimaluse alustada oma elu puhtalt leheküljelt. See oli minu jaoks olulisim, sest olin seda meeleheitlikult soovinud. Ta on toonud mu ellu hindamatu väärtusega inimesi, kelle tõttu olen täna parem inimene (mitte täiuslik — paljud teevad vea arvates, et usklikud peavad olema täiuslikud). Ta on mind haiguse ajal terveks teinud, kurbuses trööstinud, puuduses vajadusi täitnud. Ta on andnud ja annab rõõmu, mida ei saa pakkuda ükski maine asi. Ja teadmine, et Ta ei jäta mind kunagi, annab suurima kindluse mu elule! Paljud inimesed käivad sensitiivide juures, et teada oma tulevikku. Jumal on rääkinud mulle mitmest asjast, mis mind ees ootas. Igaüks neist on läinud täide. Ta on mu „isiklik tuleviku näitaja“ ;o)

Mu perekond on väga muutunud. Nähes aastate jooksul minu ja mu sõprade eludest, et usklikud pole arulagedad veidrikud, on nad muutnud oma suhtumist ning juba mitu head aastat on meil fantastiline läbisaamine. Kindlasti ei saa nad kõigest aru, kuid nad tunnustavad mu kainet elu ja austavad mu otsuseid. Lisaks kõigele on eriti suurt naudingut pakkunud reisimine, mida olen teinud mõlemal pool maakera — nii idas kui läänes. See on endaga kaasa toonud sõpru ja tutvusi maailma kõige huvitavamatest nurkadest nagu Fiji saared või Paapua Uus Guinea!

Täna on mu elu tihedalt seotud samasuguste noortega, kelles näen ennast 10 aastat tagasi. Oma töö tõttu olen saanud aidata noori jääda oma põhimõtete juurde kindlaks, puudutagu see Jumalat, õppimist, alkoholi, seksuaalset puhtust või neid kõiki korraga. Olen Jumalale tänulik, et saan aidata teisi jääda ainulaadseks ja eriliseks — jääda endale kindlaks!

Lõpuks ometi õigustatud vastuhakk?

Kõige sellega ei õigusta ega propageeri ma oma vanemate või sõprade külmaverelist ignoreerimist ja neile vastu hakkamist. Pigem vastupidi, meie vanematel on tarkust, mida endale kõrva taha pista ja sõpradel oskus meid kõrvalt näha, mis võib nii mõnigi kord üllatavaid tulemusi tuua! Siiski on elus otsuseid, mille langetamisel tuleb jääda oma südame hääle juurde ning mitte lasta sõnal „ebapopulaarne“ end hirmutada!

Ole eriline, ole SINA ISE!