Kaks jalutajat öisel tänaval.
Noor, kehvapoolne neiu
Ja tikksirge härrasmees,
Seljas palit – kuldnööpidega
Ridamisi ees.
Ning rinnus valge krüsanteem,
Käes peen
Spazierstock, kuldse nupuga.
Ta juttu algas kerge rutuga:
„Kõik joobnustab mind selles öös –
See tuules parkund-märgund kiviraske sein,
Mu maja, kah uppund vihmasesse öhe...
See õhus ammuununenu magusraske lein –
Kui armurauge küllastunu tuuldepillut ohe...
Kui hämarsinav, veidi mõrkjakstõmbund vein.“
Nad vaikisid...
All tänav, tee tühjusesse kaardus vist...
Teepervel laternate kiiskav sära,
mis eemal naaldus, taandus,
hajus ära.
„Ehk soovid külastada mind?“
Miks tõrkus vastu neiu hing?
Tal värisesid käed –
Eks oli seegi nälja hind.
Uks pimedasse majja avanes
– ja muigas ihar vanamees –
Siis sulgus, tänav taas kord tühi seisis...
Kuid mida peitis majas veidrik?
Mitut sorti surnukehi –
Naisi, lapsi kui ka mehi:
Mõni alasti, mõned ikka riides veel,
Mõned roiskund, mõni alles poolel teel...
Nii algas öine pilgar...
Lummus
Kuupinnalt vaikimisi irdus,
Pilvi vaevu riivas vaid,
Puuoksten tantsiskledes virgus,
– maapinnal sinu omaks sai.
*
Mäeveerul, uppunud kuupaistelisen öhe,
Su väiksed turmalilled õitsesid.
Kesk tuuli sünkjas, sammalroheline kalme
– nad kuristiku kohal kõikusid.
Liig paheline õitseda on taarna kohal,
Mil ahvatlusen katkeda võiks elul lõng.
...ja veelgi heledam siin õite kuma
– nii magusõrn on nende hõng!
*
Liig kaua küünitand,
Ei teagi,
Surm ehk juba vastu küünitab
Sel armastajal –
surnud peagi.
