Ole kaitstud! Põnevad faktid helkurist ning sellest, milline on sertifitseeritud helkur


Helkur-8
HelkurFoto: Ilmar Saabas

1934. aastal patenteeris Nottinghami teetööline Percy Shaw maailma esimese helkuri, mille loomise idee tekkis tal öösel valgustamata teel sõites. Nimelt märkas mees, et teepervel seisva kassi silmad peegeldavad autotulede valgust. Sarnane omadus, peegeldada silmadele langenud valgust, on ka paljude süvaveekalade ja maismaakiskjaliste silmadel.


Esimene helkur kujutas kummist raamiga ääristatud marmorklotsi. Mõni aasta hiljem ühendati omavahel kaks leiutist – plast ja helkur – ning marmorist helkurid vahetati välja plasti vastu. 1947. aastal võeti n-n kassisilmad maanteedel kasutusse, selle leiutaja pärjati aga Briti impeeriumi ordeniga, sest sündinud oli teed rajav innovatsioon liiklusohutuse valdkonnas.

Eestis on helkuri kandmine kohustuslik. Seadus ütleb: „Halva nähtavuse korral või pimeda ajal kõnniteeta ja valgustamata teel liikudes peab jalakäija kasutama helkurit või valgusallikat.” Jalgrattaga sõites peab rattal olema ees valge ja taga punane helkur ning mõlema ratta mõlemal välisküljel kollane või valge helkur.
Et helkur säraks, peab talle peale paistma valgus, sest helkur peegeldab talle peale paistvat autotulede valgust. See efekt on parim pimeda ajal. Samas on sügisesed ja talvised päevad pimedad ja sompus, seega pole helkuri kandmine ka päevasel ajal üldsegi halb mõte.
Varasemates kampaaniates on Maanteeamet rõhutanud helkuri kandmise vajadust maanteel vasakpoolsel teepeenral kõndimisel ning andnud sellest tulenevalt soovituse kinnitada rippuv jalakäijahelkur 50-80 cm kõrgusele maapinnast. Tegelikult varitsevad ohud ka linnakeskkonnas ja enim juhtub jalakäijaõnnetusi just suurlinnades ja ülekäiguradadel. Ülekäigurajal, kõnniteel või bussitaskus oodates, aga ka maanteel teed ületades ei paista vaid ühele kehapoolele kinnitatud reflektor sõidukijuhile piisavat hästi ning tal ei jää aega ohuolukorrale adekvaatselt reageerida. Sestap on soovituslik kanda korraga mitmeid eri funktsiooniga valgustpeegeldavaid tooteid.

Milline on sertifitseeritud helkur?
Helkurit ei tasu valida hinna järgi, vaid selle põhjal, kas märgistusele esitatavad nõuded on täidetud ning kas helkuri suurus on lubatu piires. Sertifitseeritud toode on läbinud laboratoorse peegelduvusomaduste mõõtmise ning selle valgustpeegeldav pind on piisava suurusega tagamaks pimeda ajal märgatavust.
Pakendil peab olema kirjas:
• Toote nimetus - kui pakendil puudub nimetus „helkur“ ,ei pruugi olla tegemist kvaliteetse helkuriga
• Andmed tootja kohta;
• CE – vastavusmärgis tootel või selle pakendil;
• Viide standardile EN 13356:2001 - see sätestab nõuded helkuri kvaliteedile. Helkuril peab olema peegeldavat pinda vähemalt 15-50 cm² ühe külje kohta. Samuti on standardis määratud helkuri reflekteeriva ala tagasipeegeldumise omadused. Eelista alati pigem suuremaid kui väiksemaid helkureid. Jälgi, et helkuri pinnal olev kiri või trükipilt ei oleks ülemäära suur ega ei kataks kogu helkurit;
• Eestikeelne kasutusjuhend teksti või pildina;