Olen 12 ja tahan kodust välja kolida

Mure: Tere. Mul on selline mure, et tõesti tahaks juba välja kolida, kuigi olen alles 12. Mu vanemad, nad nagu ei olekski vanemad. Nad peaksid olema ju inimesed, keda ma saan usaldada, kellele oma muredest rääkida, kellega kõike jagada? Ma ei tea. Minul nad seda igatahes pole. Nad on päris kurjad ja kui aus olla, ma olen täiesti kokku varisenud. Nad õiendavad kõige pärast ja laidavad mu mõtteid maha, nad ei saa aru et ma pole enam väike laps. Nad ei luba mul isegi linna väga minna, rääkimata ühest peost, "Skool" kus käivad kõik mu sõbrad. Ma ei tea mida teha. Ma vihkan seda, et ma tahaks välja kolida.

Mina ei taha kellegile haiget teha, aga ma ei jaksa enam. Nad hakkavad kohe karjuma kui ma midagi valesti teen ja teevad mulle haiget, nii füüsiliselt kui vaimselt. Ma olen juba sellise iseloomuga, et ei lase enda kallal õiendada, ja karjun midagi vastu. Ma hakkan tihti nutma, aga siis nad käratavad et mis teatrit ma teen ja nad on ka minu üle naernud. Ma olen täiesti "masekas" ja lihtsalt väga õnnetu. Ja ma tõesti vihkan ka seda, et ma olen rõõmus kui nad ära lähevad. Ükskõik kuhu. Ja iga kord, kui ma koju tulen, on mul selline tunne, nagu läheks kuhugi jubedasse kohta. Aga kodu peaks ju olema minu väike pelgupaik. Olen selle peale palju mõelnud ja tõesti see ei paista nii jama kui ma kirjutan, aga et mind mõista peate seda nägema. Mul on mõnikord tunne, et tahaks ennast ära tappa, kuna ma ei jaksa. Aga ma ei ole seda veel teinud, kuna tahan ka päriselt elu elada. Kuigi üks kord ma tõesti olekski seda teinud. Tahan kolida välja suve alguses kui olen saanud 16 (sünnipäev märtsis). Ma olen endas kindel. Tean ka paari inimest kes nii on teinud (teistel põhjustel). Olen nagu seestpoolt ära lõhutud ja ma olen endassetõmbunud, ei räägi mitte kellegile oma tunnetest (ja ma ei taha psühholoogi juures käia!). Aga kuidas seda teostada? Kuidas saada raha korteri jaoks? Ja kõige tähtsam: kuidas need aastad üle elada.

 L.,12

Dr Noormann:

Psühholoogi juurde sa minna ei taha, aga kardan, et välise ja targa abita Sa sellest seisundist välja ei saa. Sinu vanemad pole minu poole pöördunud ja neid ma mõjutada ei saa.

Aga milline Sa ise oled? Sa oled täis vihkamist. Väga haruldane tunne Sinu eas ja oletan, et see on vaid mõtlematu väljend. Sa ei lase vanematel enda kallal õiendada. Psühholoogi arusaamades on see ikkagi sõnakuulmatus ja allumatus, mis on sinu loomuolemuseks saanud. Sa hakkad kergesti karjuma. See võib olla stress, see võib olla ärevushäire või koguni neurootilisus. See kõik vajab kellegi abil silumist ning sellega tegelevadki noorsoopsühholoogid ja psühhiaatrid. Väljapääs pole põgenemiseks raha koguda.  Kui pääsedki kodunt minema, siis kõik see, milline Sa praegu oled, tuleb Sinuga kaasa ja konfliktid pole välistatud ka Sinu uues kodus. Sa oled selliseks kujunenud ja loomulikult on Sinu kujundajaks olnud ka Sinu vanemad ja suhted nendega . Kui minu võimuses oleks,  tuleks neilegi kasvatustarkusi õpetada. Aga Sina ära mõtle nii, et need aastad tuleb kuidagi üle elada, vaid kasuta neid aastaid enda muutmiseks ja kujundamiseks. Selleks peadki tarka abi otsima. Kuni oled veendunud, et Sind ümbritsevad ainult halvad inimesed, et kõik teised on igas käitumissituatsioonis valed ja Sina oled igati hea ja õige, Sa enesega ise toime ei tule.