Olgu jääv meile päike

Aasta 2057 — Päike hakkab kustuma ning Maal valitseb alatine talv. Inimkonna viimase lootusena saadetakse Päikse poole teele kosmosemissioon kaheksa astronaudiga pardal — nende ülesandeks on visata Päiksesse tohutu pomm, mille plahvatuse tagajärjel peaks meie kodutäht taas eredamalt põlema hakkama.

Muidugi ei lähe pikk lend ilma viperusteta ning inimlike ja muude tegurite koosmõjul hakkab võimalus teekond edukalt lõpule viia kahanema astronoomiliselt suure kiirusega.

Olgugi hüplik, siiski hea

Äsja DVDle jõudnud filmile „Päikesepaiste” on kriitikute poolt enim ette heidetud žanrilt-žanrile hüppamist, teaduslikult seisukohalt liigagi võimatut lugu ja nõrku karaktereid. Hoolimata kõigist neist etteheidetest pean ma nentima, et mulle „Trainspottingu” lavastaja Danny Boyle uusim linateos täitsa meeldib — pidevalt püsiv ärevustunne ning samas kenasti filmi paigutatud väikesed austusavaldused tuntumatele kosmose-eepostele panid mind küll rahulolevalt nautima saadavat elamust, närvipingega kaasnevat ohtrat adrenaliini ning ka toredat äratundmisrõõmu. Tühja sellest, et film ehk tõesti lausa kolm korda jõuab žanrit vahetada — üldine elamus ja mulje on minu arust siiski olulisemad ning need suudab „Päikesepaiste” vaatajale ilusti anda.

Hoolega valitud, ent igavad

Muidugi ei saa ka siin jääda lõpuni rahule, ikka on üht-teist, mis nii väga ei meeldi ning hetki, mis balansseerivad ohtlikult klišeedesse kaldumise kuristiku ääre peal, lisaks on tegelased tõesti pisut igavad (eriti võrreldes näiteks sarnase teemaga tegelenud „Solarisega”). Karakteritest rääkides — nojah, siinkohal peab nentima, et ega kogu maailma rahvastiku seast hoolega välja valitud 8 astronaudi ja teadlase hulka ongi ilmselt pea võimatu sattuda mõnel värvikamal (pisut hullumeelsemal?) kujul.

Nii on nad kõik küll toredad ja intelligentsed inimesed, ent tõeliselt huvitavad reaktsioonid tekivad ning meile äratuntavaimad ehtinimlikud tunded (nagu egoism) pääsevad neis võidule enamasti alles kõige hullemas kriisisituatsioonis, kus kaalul juba elu ja surm. Kuid kui need allasurutud tunded viimaks esile trügivad, on vähemalt tore tõdeda, et filmi alguses meie ette loodud kujutised kellestki kui paadunud mölakast või paipoisist võivad osutuda hoopis vastupidist varjavateks maskideks. Taoline meie ootustel ja lõpuks paljastuva tegeliku loomuse vastandamisel põhinev köitev karakteritega mängimine tuleb tuttav ette ka Boyle varasemast õudusfilmist „28 päeva hiljem”.

„Päikesepaistet” võib küll kiruda paljude asjade pärast, ent siiski peab tunnistama, et visuaalse poole pealt on raske talle vastast leida — kuigi arvuti abil loodud, on kujutised päikesest ja avakosmosest tõeliselt lummavad või siis hoopis kõhedusttekitavad. Ajad, mil arvutitrikid tekitasid oma naeruväärsuses parimal juhul ainult naeruturtsatuse, on õnneks möödas ning hea kujutlusvõimega inimene võib lasta end täielikult kanda tollesse futuristlikku nägemusse inimkonna viimasest katsest end väljasuremisest päästa.