Turnee algab Kopli poolsaarel, väikese palverännakuga kunagisse Sepa baari. Maja on alles, aga baari asemel tegutseb seal nüüd juba pea neli aastat Põhja-Tallinna supiköök. Kas pole tabav kujund, et 1990ndatel muudeti nõuka-aegne tööstuskaupade pood baariks, kus siis pea kaks aastakümmet prassiti ja pummeldati, kuni 2009. aastani, mil baari asemel tuli avada hoopis asutus, kus saaksid midagi hamba alla need, kes enam päris ise enda elatamisega toime ei tule? Trammide lõpp-peatuses, endises dispetšeri hoones tegutsev baar nimega Derevjaška on seevastu täies elujõus ning täis meeldivaid üllatusi. Puhtalt interjööri järgi oleks väga raske pakkuda, et asud üldse Eestis ning kui õnnestuks see siiski õigesti ära arvata, paneksid kohe päris kindlasti sajandiga mööda.

Kõige odavam baar on ühtlasi üks mõnusamaid
Pärast esimest nostalgiasahmakat tervitab sind heatujuline baaridaam, kes oskab vaatamata lokaali venekeelsele nimele ning tavapärase klientuuri rahvusele eesti keelt kordades paremini kui keskmine Maxima müüja. Kraanist saab Tartu õlletehase Premiumit ja Sassi ning Palmse tumedat, mis maksab vaid 1,60 eurot. Kohapeal valmistatud küüslauguleivad maksavad 80 senti ja kõige kallim praad viis eurot. Sellest 20 senti odavamalt saab kätte näiteks Kiievi kotleti või sealiha seentega. Viimane annab silmad ette nii mõnelegi kesklinna pubiroale. Õhkkond on hubane, isegi stoiline. Päikseloojangu eel saabub varikatuse aluse välikohviku kõrvallauda väike seltskond soliidselt riides vanemaid vene inimesi. Nad tellivad hunniku kiluvõileibu, pudeli viina ja 200-milliliitrised klaasid ning ajavad vaikselt ja mõtlikult juttu. Ausalt öeldes ei viitsikski kusagile mujale minna, aga Raekoja platsi, mis kujutab endast meie matka lõpp-punkti, on veel vähemalt viis kilomeetrit.

Kopli hinnatase lõpeb Standardi juures
Tee peale jääb veel näiteks Sirbi kohvik Kopli Kunstikeskkooli juures, kus on trammipeatuse baariga küll samad hinnad, kuid miljöö, olgugi et üsna jabur, pole päris sama stiilne. Hinnagraafiku kõige järsem tõus leiab aset Angerja peatuses, kunagises Standardi mööblivabrikus, paigas, kus Kalamaja, Kopli ja Pelgulinn mõnes mõttes kohtuvad. Tänapäeval asub seal restoran nimega Kamahouse, kus hinnad küll ümbritseva miljöö asemel pisut rohkem kesklinna vaateid peegeldavad. Pearoad jäävad seitsme ja kümne euro vahele ning pooleliitrise õlle eest tuleb välja käia kolm ja pool eurot ehk üle kahe korra rohkem kui Derevjaškas. Kamamaja kaitseks tuleb kindlasti ära märkida, et suhteliselt kõrge hinna eest ei määrita sulle pähe mitte päris tavalisi Saku ja Tartu marke, vaid ikka veidi eksootilisemaid välismaa märjukesi. Toidudki on uhkemad: 7eurone burger polegi enam niivõrd burger, kuivõrd mingi hiiglaslik erinevatest hõrgutavatest kihtidest koosnev torn. Tänuväärt on Kamahouse'i kohvipoliitika, mis näeb sarnaselt pisut tsiviliseeritumate riikide toitlustuskombestikule ette, et kohvi ostja maksab kohvitassi eest, mida võib lõputult uuesti täita.

Kukeke jätkuvalt tasemel, Kolmes Lõvis uus sisustus
Kui teha enne Balti jaama jõudmist väike kõrvalepõige Telliskivi loomelinnaku juurde, leiab eest kaks viimaste aastate kõige vingemat söögikohta: Anni Arro bistroo Kukeke ja endise tehasekompleksi siseõues paikneva pubi F-hoone. Nädalavahetustel pole neis vabu istekohtigi.
Ka tööpäeval ei jää rahvast just puudu. Nüüd on end nende vahele lisaks pressinud veel üks Reval Cafe filiaal. Kõigi kolme restorani hinnaklass on sarnane Kamahouse'iga ehk lühidalt jäävad toitude hinnad saja krooni ja kümne euro vahele. Õlu maksab kõigis kolmes kohas kaks ja pool eurot.
Trammiteele tagasi pöördudes tõuseb joogi hind õdusas kohvikus Boheem korraks poole euro võrra kõrgemaks, et siis Kolmes Lõvis uuesti 2,50 peale kukkuda. Kõnealune legendaarne läbubaar on muide millalgi suhteliselt hiljuti saanud omale uue sisustuse. Mullu sügisel seal veel niisuguseid toole ei olnud. Enne vanalinna jõudmist käime läbi veel vanast heast Balti jaama tšeburekibaarist, kus saab süüa vähem kui nelja euro eest ja juua ööpäevaringselt ning õlle hind kukub veel kümme senti, justkui panter, kes enne võimsat hüpet end korraks kössi tõmbab.

Välikohvikus maksab klaas õlut üle saja krooni
Siit edasi tuleb vanalinn ja kohe muutub kõik kardinaalselt. Esimese avatud lokaalina jääb silma Imperiali hotelli pubi, kus kesvamärjukese hind teeb võrreldes Balti jaamaga kohe läbi umbes 60protsendise kasvu. Äsjase kahe-, kolme- ja neljaeurose lõuna asemel tuleb siin kõige odavama prae eest välja käia kaheksa eurot ja kõige kallima eest veel kümme juurde. Nüüd on Raekoja plats vaid kiviviske kaugusel ning kivina hakkab kukkuma ka hindade mõistuspärasus. Platsi äärde jõudes selgub, et õlle hind on viimase viie kilomeetriga tõusnud enam kui neli korda kõrgemaks. Restoranis Maikrahv maksab täiesti harilik pooleliitrine õlleklaas nimelt kuus ja pool eurot. Tajudes isegi selle numbri kentsakust, lisab kena ettekandja kohe sinna igaks juhuks juurde, et see hind käib ainult välikohviku kohta – ikkagi oma inimene, milleks teda paljaks varastada? Sees maksab sama õlu ainult 4,90! Sealsamas kõrval asuvas söögikohas Old Estonia ei saa aga isegi siseruumides mitte ühtki õlut kätte alla 5,90. Söögi eest tuleb selles väljakuservas välja käia 13 kuni 40 eurot. Aga noh... miks mitte? Kõik need välikohvikud on isegi esmaspäeva õhtul rahvast täis.