O.Luts avaldas „Kevade“ esimese osa tundmatu apteekrina ja oma kuludega 1912. aastal, edu tuli siiski...
"Kevadet" lugesin juba põhikoolis. See kuulus kohustusliku kirjanduse hulka ja leidis koha ka lugemispäevikus. Kes ei oleks lugenud ikka ja jälle neid tuttavaid ridu: "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Õpetaja kutsus mõlemad oma tuppa, kõneles nendega natukene aega, käskis Arnol olla hoolas ja korralik ning seadis ta siis ühe pikkade juustega poisi kõrvale istuma."
Lapsed naudivad Tootsi tempe ja elavad kaasa Arno-Tõnissoni erilisele sõprusele. Täiskasvanud peavad lugu teose lutsulikust huumorist ja heast stiilist, mis minu meelest just eriti Tootsi-lugudes välja tuleb. Avaldas Luts ju „Kevade“ esimese osa tundmatu apteekrina 1912. aastal oma kulu ja kirjadega. Oodatud edu oli visa tulema, aga see tuli, ainuüksi 1912. aasta jõululaupäeval müüdi teost Postimehe raamatukauplustes 200 eksemplari.
Miks ma neid raamatuid siis ikka ja jälle loen? Esiteks, mulle meeldib lugeda koolieluga seotud lugusid. Teiseks, Oskar Luts on klassik, ta on minu arvates üks parimaid eesti kirjanikke, autor, keda loed ikka ja jälle ning naerad südamest. Kõigis Tootsi-lugudes on midagi eestlastele nii omast, see kooliaegne miljöö ja kuidas seda on kujutatud, samuti väga oskuslik käibesõnade ja võrdluste kasutamine, näiteks raplema, jõlema ja paljud teised võrdlused veel. Karakteritest võiks kirjutada veel ja veel.
Minu suurimad lemmikud on Tõnisson, Arno ja Imelik. Nad on väga erinevad, kuid samas tegutsevad ja käituvad eesmärgipäraselt. Arno juures meeldib mulle see kurblik, lüüriline mõtteviis ja loodusearmastus. Tõnisson on rahulik ja tasakaalukas eluvaatleja, kes end eriti millestki kõigutada ei lase ja Imelik, poiss, kes lihtsalt kulgeb läbi kooliaastate ja mängib teiste lõbustamiseks kannelt. Mõnikord on selline kulgeminegi hea.
"Kevadet" olen juba lõpetamas, jätkan "Suve", "Tootsi pulma", "Argipäeva", "Sügise" ja lõpuks "Talvega". Mind lugejana tegelikult ei häiri arutelud "Talve" autorluse üle. Tore on mõelda, et see on üks variant, kuidas Paunvere koolilaste elukäik lõppeda võis. Luts oma eestlasliku ja lugejale tuttavlikku kirjutamisstiiliga on kirjutanud end rahva südamesse.
Sellega seoses meenub mulle üks lugu, mis just Lutsu teostega seotud. Aasta siis oli 1992. Sel ajal pidid koolilapsed täitma lugemispäevikuid, mis ei olnud muud, kui üks tavaline vihik, kuhu tuli kirja panna loetud teoste paelkirjad, autorid, tegelased ja väike lühikokkuvõte loetust. Olin kodutöö muidugi korralikult eelmisel päeval ära teinud, aga hommikul avastasin alles koolis, et lugemispäevik oli koju lauale jäänud. Olin täiesti kindel, et õpetaja sellel päeval lugemispäevikud ära korjab ja mu süda vasardas sees päris kõvasti. Õpetajal aga olid kaasas pildid esimest Tootsist-Kiirest eesti teatrilavadel. Pean siin silmas klassikutest näitlejaid Orgulas, Aabel ja Mari Möldre. Kahtlen väga, kas tänapäeva noortele need tuntud nimed midagi ütlevad. Õpetaja rääkis meile terve tunni nende parimatest rollitäitmistest nii Kiire kui Tootsina. Ta elas oma jutusse nii sisse ja meie aina mõtlesime, mida veel küsida, et aega viita. Põnev oli muidugi ka, eriti see, kui püüdsin Mari Möldrit ette kujutada Joosep Tootsina. Ta oli ju väga kena näitlejanna.
Minu meelest just nemad (Orgulas, Abel, Mölder, Laanemets ja Lepa) ongi Lutsu tegelased toonud rahva südametesse nii ehedatena nagu me neid läbi kirjandus- ja kultuuriloo tahame mäletada ja meenutada. Tunni lõpuks unustas õpetaja muidugi lugemispäevikud ära korjata, kuigi ta oli seda tunni alguses lubanud. See seik on mul meeles tänaseni ja iga kord, kui mõne Lutsu teose kätte võtan, meenub see jälle. Nii et julgustan lugema!
