On kevad, läheb jälle «jugovisiooniks»


Mida teavad eestlased «jugoslaavlastest»? Või nemad meist. Nemad on meile «üks punt puha». Meie nende jaoks «baltlased», kelle pealinn on Riia.

 Ja ega meie tea nende erisustest ka suurt rohkem peale rindeteadete. Tito-riik paljuneb praegu paljudeks väikesteks. Nagu meiegi Nõukogude Liidust omal ajal. Mis mulje on eestlasel serblasest või horvaadist? Enamik meist pole ühtegi elusast peast kohanud…
Mis mulje võiks olla «jugoslaavlastel» eestlastest? Keda meie esimikest võiksid nemad teada ja rahvaga samastada? Arvo Pärt…? Vaevalt selles regioonis. Meie rahvuslik uhkus — Nool, Šmigun, Veerpalu…? Nojah, pole ei kümnevõistlus ega suusasport alad, mida maailmas laiemalt teataks nagu kergejõustikku. Nii jääbki Eurovisioon — Euroopa suurim telesaade. Nagu jalgpall või tennis.
Ja võetagu asju, nagu nad on: tenniseväljakul jalgpalli ei taota ja vastupidi. Ning et üks sportmäng haaraks, tuleb teada reegleid. Muidu on tüütu vaadata, kuidas tunde ja tunde üht ja sama palli taotakse ja taotakse. Sama eurolauluspordiga. Võib vaielda — on see muusikasündmus või mitte. Huvitavam on, kui tead «reegleid» — mis maa end millisena varem näidanud ja nüüd. Sest, olgem ausad — kolm minutit eurolaulu igal aastal on mõjusam maineprojekt kui mistahes «Welcome to Estonia». Mõni riik tõmbleb, kargab-katsetab aastast aastasse siia-sinna. Nagu meiegi. Teine on oma leidnud — ning saadab konstantselt üht-sama laulu. Rootsi.
Milline saab kokku Euroopa maitse 2008? Mullu võttis võidu serblaste «Kole-Maria». Tema jäi tol iluduste paraadil silma ja hinge. Sest palju publiku hulgas iludusi on, rohkem ikka koledaid. Milline haruldus jääb silma tänavu?
Muusikaga on sel võistlusel nagu igal aastal. Esimese hooga tundub, et jälle — ei essugi! Aga kes teeb tööd ja näeb vaeva, sel tuleb — nagu ikka — ka armastus…
Meelis Kapstas