Online intervjuu — Eri Klas naudib igat päeva

 (22)
Eri Klas
Eri KlasFoto: Ilmar Saabas

Dirigent Eri Klas võttis Delfi vastu oma Merivälja kodus ja oli lahkesti valmis vastama lugeja küsimustele.

Milline on kõige ilusam hetk teie elust?

Oleks kohatu hakata kõiki hetki analüüsima, milline on parem, milline halvem…

Neid on igal päeval ja neid pole mõtet võrrelda. Minu hetked on päevas, milles ma elan. Ma naudin kõige enam jagatud rõõmu.

Kuidas on lood andmisrõõmuga?

Andmise rõõm on suurim. Saamise meel pole minul veel välja arenenud. Kui ma midagi saan, olen hämmingus, et mind on meeles peetud. Mul puudub ahnusepisik. Kui olin noorem, unistasin ühest või teisest asjast, nüüd mõistan, et asjade maailm huvitab mind aina vähem.

Kuidas te nii palju jõuate ning mis on teie puhkamise viis?

Oma puhkamise viisi kohta ei oska ma midagi öelda, ma ei oska lamada kõht taeva poole mererannas ja päevitada. Ma puhkan kaootiliselt. Olen veetnud kogu selle suve Eestis, olen ringi sõitnud ja elu nautinud. Lükkan partituuri ja muusika kaugemale, kuulan emakest loodust ja vaatan, mida loodus pakub — metsakohinat ja linnulaulu. See on parim.

Mul selline lihtne küsimus mis mind juba pikemalt vaevab. Kas Peeter Oja on teie poeg või ei ole? See puht heasüdamlik küsimus, mulle Peeter väga meeldib ja teie olete ka sümpaatne inimene, muidugi vabandan, kui küsimus teid riivab.

Peeter Oja ei ole minu poeg. Arvan, et tema isa Enn Oja, kes on ka koorijuht, võib selle poisi üle küll uhke olla.

Mitu nimelist tuba teil juba on peale seda, kui saite Kuressaare hotellis omanimelise ruumi?

See on esimene. See oli mulle suureks üllatuseks. Nüüd on mul Kuressaares olemas oma koht, kus saan etteteatamisel puhata.

Teie isiklik arvamus Eesti kergemuusika hetkeseisust, raadiojaamade ja meedia tööst?

Pole põhjust kritiseerida, see on meedia oma probleem, kuidas end kuuldavaks teeb. Mina kuulan raadiost peaasjalikult uudised maailmasündmustest. Aga mulle meeldiks, kui korraldataks ka tõelisi kontserte eesti keeles, eesti heliloojate lugusid ja neid esitataks orkestriga. Ma vahetaksin meeleldi meie tümpsu orkestri vastu.

Kas ja kuidas kommenteerite muusikut Chalice?

Leian, et Chalice`i ilmumine Eesti muusikataevasse on väljakutse mõtlevale inimesele. Tegemist pole häälenäitaja, vaid sõnumitoojaga. Tema sõnum on Eesti rahvale väga vajalik.

Kes nooremapoolsetest muusikutest teie arvates äramärkimist vääriks?

Õnneks meil on järjepanu publiku ette astunud inimesi nii kerges kui klassikalises muusikas. Eesti muusika on võitnud rahvusvaheisi auhindu kuni Eurovisioonini välja.

Kuidas iseloomustaksite muusikat, mis on teie meelest tõeliselt hea muusika?

Tõeliselt hea muusika on haarav ja peab puudutama hingekeeli.

Teie viis lemmikheliloojat?

Mozart, Beethoven, Mahler, Strauss ja Šostakovitš.

Olen Teie tegemistel lapsest saati “silma peal hoidnud”, alustades kunagise tuntud meeskvartetiga kuni praeguste tegemisteni välja, olgu see siis muusikavallas või lihtsalt kodanikuna arvamust avaldades. Suur tänu! Siit ka minu küsimus: milline käesolevatest ettevõtmistest on teie jaoks kõige südamelähedasem ning mille üle tunnete kõige rohkem rõõmu tagasivaates?

Kõige suuremat rõõmu valmistab see, kui olen suutnud mõnegi küsimuse kultuuri vallas lahendada. Peamine valulaps on minu jaoks Rahvusooper.

Olen Edvin Nugis, pinginaaber 21. keskkooli päevilt ja Abhaasia eestlane. Mäletan meie kohtumist nõukaajal Eesti esinduses Moskvas (vist 1988. a). Kurtsid siis liialt suure pinge üle. Sina künnad muusikapõldu, mina aga teadusepõldu. Mäletad Jüri Müüri filmi “Künnimehe väsimus”. Kas tunned ka väsimust? Mina küll veel ei tunne.

Mul on ütlemata hea meel, et võtad minuga kontakti, mäletan hästi, kui Abhaasiast saabusid. Sa olid kui Imelik, kes kandlega tuli “Kevades”. Mida enam sa tegutsed, seda vähem sa väsid.

Te pidite kunagi kandideerima presidendiks, aga siis ei kandideerinud. Kuidas olete praeguse presidendiga rahul, ja kas järgmistel valimistel lööte kaasa?

Arvan, et praegune president teeb kõik selleks, et see institutsioon oleks aus. Ma pole end kunagi presidendiks esitanud, minu juriidilised ja ajaloolised tundmised ei ole nii tugevad. Selles seisus, milles ma praegu olen, toon riigile palju rohkem kasu. See oleks auahnuse ja ambitsioonide rahuldamine, mida mul pole.

Kuidas seletaksite, et Eesti Vabariigis on nii vähe Eri Klase ja Eino Baskineid? Mõtlen teie rahvuskaaslasi, kes tunnevad ennast siin kodanikena, keda kohalikud armastavad ja kelledest väga lugu peavad.

Usun, et neid on küllaltki palju, nii arstide, advokaatide kui ka tavainimeste hulgas.

Millal sündis Birgitta festivali idee?

Olen käinud väga paljudel festivalidel, pärast seda kui olin Estonia teatri eesotsas ja maailma kuulus Savonlinna festival kutsus teise riigi teatrisse, siis hakkasin mõtlema, et ka meil võiks midagi sellist olla. Visatakse nalja, et Savonlinna linnapea härra Meteri kasvab festivali ajal kümme sentimeetrit pikemaks, sest ta on festivali üle nii õnnelik.

Nii mõtlesingi, et meil on 700 aastat vana Pirita klooster, kus võiks pidada oma ooperifestivali. Meil on ju fantastilised mereväravad, käivad suured laevad, teenindus on fantastiline ja nii see sündiski. Käisin selle tollasele linnapeale Edgar Savisaarele välja, see idee leidis toetust ja tänavu on käsil neljas Birgitta festival. Meie põhjanaabrite juures on see tekitanud ärevust, et te võtate meie publiku ära. Usun, terve konkurents tuleb ainult kasuks.

Olen külastanud peaaegu kõiki Birgitta festivale ja pean ütlema, et see on Eesti muusikamaastikul kõige eredam nähtus. Kuidas õnnestub siia meelitada sellise suurusjärgu tähti? Kas festivali kava koostate teie?

Võin anda ideid, mu tutvusringkond on lai ja meil on suur loominguline grupp. Mina ja Jüri Leiten võtame tavaliselt inimestega kontakti.

Muret tekitav on Rahvusooperiga seonduv. Teie kui ooperinõukogu esimees , kuidas suhtute hetkeolukorda, kui ooperimaja kavast võetakse järjest maha populaarseid ja “tavainimesele” mõeldud operette?

Kindlasti pole eesmärk operett Estonia repertuaarist kaotada. Estonia jääb alati esitama muusikale, ballette ja oopereid. Minu mure on vägagi suur, sest meil on tegemist fintantsiliste muredega. Näiteks meie põhjanaabrite rahvusooper, kus ma olen Soome rahvusooperi esimene dirigent, saab kolmandiku võrra abi riigilt. Praegu on meie rahvusooperi palgatase teistega võrreldes viiendal kohal. Mõtlemisainet on. Eriti, kui Olümpiakomitee on otsustanud, et kuldmedali puhul saab võitja 1 600 000, hõbemedal toob sisse 1 100 000 ja pronksmedal 700 000 krooni. See paneb mind mõtlema, kas välja hõigatud auhind peaks tähendama, et 50 inimest tuleks rahvusooperist koondada?

Ilmselt seoses Ernesaksa juubeliaastaga astusite väga jõuliselt välja Rahvusmeeskoori, nende meeste ja nende palkade eest (Rahvusmeeskoori säilimine) ning olukord muutus suhteliselt lühikese aja jooksul märgatavalt paremaks. Miks te sama intensiivselt Rahvusooperi koori (ehk ka solistide) eest ei seisa? Olukord seal on märksa hullem. Või on küsimus selles, et ooperiteatrit asutuse/kollektiivina likvideerimine ei ähvarda. Meeslauljail on küll alternatiiv minna tööle Rahvusmeeskoori, nagu teada, on paljud seda ka teinud. Kahjuks naistel puudub pea igasugune alternatiiv professionaalse koorilauljana (aastaid õpitud eriala) töötada.

See on suur ja vägagi valus küsimus, kui tahame, et ooperiteater oleks suuteline ja tooma kvaliteetseid etendusi, on hetkel toimuv hirmutav. Meil on ees kohtumine peaministriga, kellega tuleb see jutuks.

Kas on midagi, mida te elus tagasi mõeldes oleksite teistmoodi teinud või sootuks tegemata jätnud? Kahetsete te midagi?

Küllalt palju kahetsen paljude lollude pärast, kuid ei sooviks hakata neid üles lugema.

Milline on kõige ilusam hetk teie elust?

Kõige ilusam hetk on elu ise.

Kuldkalalt 3 küsimust?

Kuid Lenin ütles: „Õppida, õppida, õppida!”, siis mina küsiksin: „Tervist, tervist, tervist!”

Kuku raadios kukkusite otse eetris kokku. Kas see ei olnud sõnum, et võtta koormust veidi maha?

Sõnum oli olnud päris suur. Olen saanud mitu korda hoiatusmärke. Nendel on olnud traagilisi tagajärgi, millest ma rääkida ei soovi. Üritan end siiski veel parandada. Olen seni olnud halb õpilane…

Mida te kardate?

Tõtt öelda, mitte midagi. Olen sammunud uljaspäiselt oma elurajal.

Kui palju on teil reaalselt vaba aega?

Ma võtan iga asja jaoks aega, üritan kõiki inimesi ära kuulata ja sageli kui olen vastutaval tööl, tulevad ikka inimesed oma muredega ja üritan neid lahendada. Kui mul on võimalus siis ma tavaliselt magan. Varem olin varajane tõusja, nüüd kasutan võimalust end välja puhata.

Kas kadedus on teile tuttav tunne?

Ei. Professionaalses mõttes on see stiimul, mis viib mind edasi.

Aga armukadedus?

On vägagi tuttav.

Kui palju olete oma elus ja tegemistes ning töös kokku puutunud tüütute ja pealetükkivate naisfännidega?

Ma pole kunagi olnud naiste poolt ründamise objekt olnud. Minevikus olen ehk ise naisi rünnanud.

Lubage öelda, et teie abikaasa Ariel Klas on äärmiselt kaunis ja väärikas daam. Daam suure algustähega. Kuidas te tutvusite?

Tutvusime päris ammu, Ariel käis 14- aastaselt minu ema juures klaverikonsultatsioonidel. Kui nii tema, kui ka minu eelmine abielu rappa jooksis, siis ühel päeval ootas ta mind lennujaamas ja küsis, kas tal oleks aega mind kuulata, ma ütlesin, et mul oleks aega sind kuulata terve elu! Nüüd ma siis kuulan.