Nii on ka õpetajatega — nende liigne hoidmine koolijuhtkonna poolt ei ole alati õigustatud. Kõiges pole alati õpilane süüdi.

Üks lugeja kirjutas sellest, kuidas õpetaja lihtsalt mõnitab õpilasi. Kooli juhtkond aga hoiab ja kaitseb õpetajat nii nagu tema ei teekski vigu. Sellisele asjale tuleks lõpp teha ning oleks aeg õpilasi uskuma hakata!

Artikkel, mida saad lugeda siit, sai väga palju vastukaja ning ma tooksin mõned silmapaistvamad kommentaarid välja ja võtaks üldiselt lugejate öeldu kokku.

Lugeja Õpp arvab õpetajate vabalt ülbitsemise põhjuseks olevat seda, et neid ei karistata nii või naa. Keegi ei usalda õpilast ning õpetaja pääsebki puhta nahaga. Õpp ütleb: “Õpilased võiks hinnata õpetajad ning seda salaja, sest vastasel juhul ei julge mõni korralikum õpilane midagi avalikult õpetaja kohta halvasti öelda.”

Marta kommenteerib: “Minu laps rääkis kaua, et üks õpetaja verbaalselt alandab poisse tundides, ma ei uskunud, kuni kord kuulsin laste lindistust.” Ta läks probleemist rääkima õppealajuhatajaga, kes lubas asjaga tegeleda. Kahjuks see vaid ütluseks jäigi. “Eluks ajaks jäävad noorte inimeste hingedesse haavad,” ütleb ta.

Üliõpilane KaurO räägib oma kogemustest õpetajaks olemisega. Ta ütleb, et ainus viis noori vaikima panna ning korralikult käituma ongi nende häbistamine või mõnitamine. 

Kõige paremaks variandiks õpetajaga vaidlusesse sattudes peetakse lihtsalt nõustumist. Sel juhul jääb õpetajal kõik ütlemata, mida ta öelda tahtis.

Kunagine õpilane kirjutab, et algklassis tehti laps konkreetselt maha, kui õpetaja palus õpilastel lapsele öelda “häbi-häbi”. 

Vanaema arvab, et õpetajatele antakse liiga vähe psühholoogilist haridust ja koolitust. Lohutab aga õpilasi sellega, et kui asi peaks minema üle käte, siis kohtus on alati kaitsja olemas, kes aitab.

Lugeja No teeb väga õige märkuse: “Kahjuks on õpetajatal juhtkonna poolt ringkaitse, sest ettearvatult on õpilane nagunii süüdi. Keegi ei vaevu õpilast kuulama ja kui, siis püütakse asi maha rahustada. Õpetaja jätkab aga vanaviisi.”

Üks lugeja kirjutab, kuidas õpetaja armastab lapsi mitte norida nende oskamatuse pärast tunnis vaid ilgub lausa eraelu kallal. “Mõnele tüdrukule ütleb näiteks klassi eest, et vanemad on töötud ja teil pole raha klassireisile kaasa tulla, ilma tegelikult teadmata kas see nii ongi,” kirjutab ta.

Krants ütleb, et tänapäeval on vaeste mõnitamine IN. Isegi president leiab, et ei tasu vaene olla.

Igatahes probleem on suur ning sellel ei saa lasta nii jätkuda. Õpilased, teil on võim olemas — võtke ainult julgus kokku!

Koguge allkirju, lindistage/filmige õpetaja öeldud solvangud ning minge sellega direktori või õppealajuhataja juurde. Kui ei aita, siis tuleb sammud seada Eesti Politseisse.