Ott Lumi soovitab: kuidas saada tegijaks Eesti poliitikas

Minu peamine nõuanne noortele kõlab järgmiselt: „Te minge ja mõelge veel!” Umbes nii ütles filmis „Viimne reliikvia” vend Johannes Ivo Schenkenbergile ja Gabrielile vahetult enne seda, kui nad auku kukutada lasi.

Teine õpetus tuleb minu healt sõbralt, kellele sõja ajal USA-sse põgenenud vanaonu lausus alati: „Tee, mis sa teed, aga ära jumala eest poliitikasse oma nina pista!”

Kolmas osundus on kindlasti see, et noored inimesed, kes unistavad poliitikukarjäärist, ajavad sageli sassi poliitika õppimise ja poliitika tegemise. Mida aeg edasi, seda vähem on need asjad omavahel seotud. Jah, 1990. aastate keskel, kui taassündinud Eesti riik oli ainult mõned aastad vana, tuli ülikoolipingist tõesti ka tipp-poliitikuid. Praegu on reegel pigem see, et enne tuleb aastaid partei noortekogus higistada, et üleüldse pildile saada.

Aga annan neile tõdemustele vaatamata oma soovitused.

Esiteks, ole oma maailmavaatelises valikus kindel. Poliitikat tasub teha kirega ja veendunult, muidu ei ole sa edukas, ükskõik kui head on su muud omadused.

Teiseks, vali õiged võitluskaaslased. Poliitika on meeskonnamäng.

Kolmandaks, ära usalda kedagi. Kes mind ei usu, lugegu Machiavellit.

Neljandaks, vali sobiv valdkond. Sisu kõrval on oluline ka usutavus.

Viiendaks, ära üleideologiseeru. Poliitilised ideoloogiad võivad olla atraktiivsed, aga põhimõtteliselt on ideoloogiad alati usk, mitte tegelikkus.

Kuuendaks, ära topi oma nina asjadesse, mis on ilmselgelt ohtlikud ja mida sa ei saa nagunii muuta.

Ja viimaseks, see kõlab jaburalt, aga oluline on olla õigel ajal õiges kohas. Kui loeme edukate poliitikute biograafiaid, saab selgeks, et poliitiline karjäär nagu ka poliitika tervikuna ei ole mõistuspärane. Kes soovib turvalist ja etteplaneeritavat elu, sellele sobib kindlasti hambaarsti elukutse palju rohkem.

Poliitiku ametis on üksjagu erilist, kordumatut. Kindlasti ei ole sõnakõlks, et poliitika abil on võimalik ühiskonnas paljusid asju muuta. Olen seda ise poliitikas olles kogenud ja tunne on päris võimas.
Kindlasti annab poliitiline kogemus tõdemuse, et maailmas on kõik suhteline. See tuleb sellest, et oled sunnitud otsustama ehk langetama valikuid. Arvan, et iga poliitikaanalüütik, kommentaator või nõustaja, nagu mina praegu, vajab kogemust, et üldse midagi millegi kohta tõetruult arvata.

Lõppude lõpuks soovitan: huvituge poliitikast. Sest nagu ütleb Platon: „Neid, keda poliitika ei huvita, karistatakse sellega, et neid hakkavad valitsema neist halvemad mehed.” Tänapäeval ka naised. Kuid ärge olge ka poliitikast sõltuvad, sest nii on ohtlik elada ja te kaotate iseenda peaaegu kindlalt ja peaaegu alati.