Pagan Night III – integratsioon, vägivallatustamine ja rahvuslus läbi metal i
Möödunud laupäeval toimus Tartus Sõbramajas metalmuusikakontsert “Pagan Night III”, kus esinesid kodumaised bändid Celestial Crown, Bestia, Meinardus ja Metsatöll ning lõunanaabrite Skyforger. Lisaks metalsele meeleolule tekitas üritus ka hulga küsimusi ja mõtteid erinevatel teemadel.
CC viljeleb doom/gothic metalit, mis tähendab seda, et kuigi muusika on kuri ja karm, on selles ka nukraid ja meloodilisi kitarrikäike ning unistavat naisvokaali.
Publik oli veel loid. Üksikud musta nahka rõivastet pikajuukselised seisid saalis, viikingõlled käes, ja kuulasid lavalt kostvaid helisid. Ent pikapeale tuli publikule ka elu sisse ning kaelalihaste harjutused algasid: metallmehed armastavad oma lemmikmuusikale kaasa elada juustega vehkides ja kaela kõlgutades.
***
Ürituse publik oli enamasti eestikeelne. Korraldaja Stas on Eestis elav venelane. Ning viimatimainitud bänd koosneb samuti suures osas venekeelsetest eestimaalastest. Miks korraldatakse kampaniaid à la “palju toredaid inimesi”, kui need tekitavad vaid negatiivseid emotsioone ja pila, samas kui üks korralik metalbänd teeb selle integreerimistöö palju edukamalt ja odavamalt ära? Sest Celestial Crowni kaifisid Pagan Nightil kõrvuti igakeelsed kodanikud, kes ei pidanud paljuks teineteise seltsis õlutki juua ja suitsunurgas maailma asju arutada.
***
Bestia teemad on surm, kurjus, pimedus, viha ja muu selline, stiiliks ju death/black.. Vahepeal kesvamärjukesest jõudu saanud publikum asus selle bändi ajal juba märksa aktiivsemalt lava ette moshima kui esimese orkestri esinedes.
Meinardus oli õhtu bändidest inimvihkajalikum, stiiliks misantroopiline black-metal. Rögisev vokaal, ragisevad kidrad, kirikumeeleolu loov orelilik süntesaator – see bänd tõi kuulajate-vaatajateni Puhta Kurjuse enda. :P Muige tekitas näole see, et lugude nimesidki edastas laulja röginal: “Ja siit tuleb GOD WILL SUFFER!”
***
Vaadates, milline on ühiskond - kui paljud inimesed kasvõi iga päev tänaval peksa saavad, kui palju on tööd krimikroonika tegijatel – miks ei vala inimesed oma vägivaldsust näiteks vägivaldse sõnumiga muusika tegemisse või sellele kaasaelamisse? Sest laval rögisemine sellest, mida kõike võiks Jumalaga teha ning kuhu talle mida panna (see on lambist võetud näide), on kahtlemata kahjutum kui tänaval vastutulejate peksmine. Kaasaelamine samuti.
***
Rahvuslik muusika ja hevi, jõuline meesvokaal, folgifännist kidramees, kes rikastab muusikat ka kandle, parmupilli, torupilli, flöödi ja mille kõigega veel, eestikeelsed lihtsad sõnad – ilmaasjata pole see bänd üks eesti metalrahva lemmikuid.
Ent siiski – kuigi rahvas möllas, kargas, moshis ja karjus koorina “MET-SA-TÖLL-MET-SA-TÖLL-MET-SA-TÖLL!” – leidus Pagan Nighti külastajatel seekord bändi jaoks ka kriitikat. Heli olla olnud vilets, laulja teinud vigu ning ka häiris publikumi ühe Töllu parima loo “Põhjatuulte Pojad ja Tütred” mitteesitamine.
***
Rahvuslik eneseteadvus näikse 21. sajandi hakul pea kadunud olevat. Keda veel huvitab rahvuskultuur, muistendid, eesti keel ja eestlus? Metsatöllu. Ja on kindlamast kindlam, et tänu neile on ka nii mõnigi noor metallmuusikahuviline hakanud naasma juurte juurde.
***
Läti pagan-metal orkester Skyforger oli õhtu nael. Teine eesti kontsert. Läti rahvuslikust identiteedist kantud muusika, mõnevõrra sarnane Metsatöllule kuid väljapeetum, soliidsem ja professionaalsem. Igati rokkiv asi.
“Oli selgelt näha, et see on kõrgetasemeline bänd,” ütles korraldaja Stas.
***
Miks kuuleme iga päev ameeriklaste, venelaste ja soomlaste töödest ja tegemistest, aga nii vähe lõunanaabritest lätlastest? Kõigist naabritest peale Läti eraldab meid vesi. Ent millegipärast on müür eestlaste ja lätlaste vahel tugevamgi kui näiteks soomlaste ja eestlaste vahel. Lätis tehakse head muusikat ning kuna Skyforgerit fännasid lava ees kõik, kes vähegi kohale olid tulnud, võib integratsiooni teema juurde tagasi tulles öelda, et pind Eesti-Läti sõprussuhete loomiseks on ette valmistatud.
Ehkki kohaletulnud said suurepärase muusikalise elamuse, kitkuvad korraldajad praegu juukseid, sest rahaliselt ots-otsaga kokku ei tuldud. “Panime üritusele liiga suured lootused, külalisi nappis,” nentis Stas. “Ja seetõttu ei saanud me esinejatele lubatud raha ära maksta. Avalikud vabandused ansamblite ees.”
***
Ning mis pagana riigis me elame, kus ürituse korraldaja peab osa bändidele lubatud tasust maksmata jätma, sest rahvas eelistab sisuga – nagu ma üritasin tõestada eespool – üritustele ajusid pehmendavat rämpsu?
