Kui sinu meelest on uuema aja FPSid kommunistide vandenõu korralike inimeste vastu, kes ei otsi meelelahutuse kõrvale erilist stoorit, on
Painkiller
just sinu piinatud näppudele. Siin on mitukümmend liiki kurjameid, viis megasuurt bossi, hulk relvi ja hiiglaslikud tasemed.

Peategelase Daniel Garneriga juhtub väike õnnetus, ta saab nimelt surma, sattudes taeva ning põrgu vahelisele alale. Tuleb välja, et Lucifer planeerib taevaste asukate vastu Blitzkriegi, ja Danielile tehakse üsna ruttu selgeks, et ta peab taevasse pääsemiseks tapma neli põrguvürsti kindralit neid saatva armeega. Seda kõike loomulikult üksinda, relv käes.

Painkilleri sugulased lähemast minevikust on Serious Sam ja Will Rock, kuid lähisugulased on üldse igasugused „vana kooli“ tulistamised eesotsas Doomiga. Painkiller on selle mantlipärija: üsna sarne lugu, lihtne äks, palju kolle. Lühidalt: suurepärane retro.

Igal tasemel on kaks-kolm uut tüüpi vastaseid, kuid erinevaid on kokkuvõttes tõesti palju. Mõned on küll laenud teistest mängudest, kuid enamik paistab olevat omalooming.

Kurjamid sobituvad kokku taustaga, näiteks hullumajas ekslevad elektritoolilt pääsenud hullusärkidega vennikesed, sõjaväebaasis surnud sõdurid, kelle gaasimaskide silmad hiilgavad roheliselt, kloostrites kirvestega mungad.

Ühesõnaga, on materjali, kelle peal relvi tühjendada. Vastase surres jääb temast maha rohekas hing, mille korjamine lisab elupunkti, tugevama tegelase puhul punakas hing, mis lisab viis. AI on keskmine, kuid Painkilleri sugune FPS ei vajagi Einsteini ajudega vastaseid, sest nad peavad lööma massiga.

Vanu tavasid järgides on bossid väga suured ja nende hävitamiseks on alati kindel trikk või nõrk koht. Bossid on üldse väga hästi õnnestunud, nii graafiliselt kui mõjuvuselt. Kujuta ette näiteks kõrghoone suurust deemonit, kes püüab sind haamriga lömastada, või hiigeltaset, kus tulistad lendkolli maha võtta, kukkudes ise läbi korruste.

Enamik relvi on üsna tavalised, paremate leidude seas on vaiasid tulistav seadeldis, millega vastaseid seinte külge naelutada. Nagu FPSides juba reegliks saanud, on paljudel relvadel kaks kasutusviisi, eriti hea on jahipüssi ja külmutusrelva ristsugutis, mida peaks kartma kurjemadki vastased: algul külmutad ning siis lased nad jääkuubikuteks.

24 taset viivad väga erinevatesse kohtadesse, näiteks hullumaja, mitmed tehased ja USA sõjaväebaas. Igasuguseid creepysid kohtasid on aga lademes nagu katkised kirikud, surnuaiad, keskaegsed linnad jm. Ülesehitus on üllatavalt hea, vältides peaaegu kõiki põhilisi vigu, mis sellelaadsetes FPSides leidub. Üsna lahe efekt on, et tõsisema tapatöö järel muutud deemoniks, kes näeb ümbritsevat maailma mustvalgelt ja vaenlasi punaselt, olles mõistagi neile ohtlikum.

Kuna viimasel ajal on trendiks lisada mängudesse RPG tunnuseid, leiame Painkilleris tora-kaardid, mida lunastatakse kogutud kulla eest. Nende arvelt suurendatakse relvade võimsust, enda kiirust jpm.

Graafikamootorite litsentseerimise buum, kui Quake 3 tehnoloogial tulistamisi sündis kui Vändra saekaatris laudu, paistab olevat möödas. See kehtib ka Painkilleri kohta, mida jooksutab People Can Fly enda PAIN Engine, toetades kõiki uuemaid lahendusi nagu DOT3 bump mapping, peegeldusi vees, dünaamilist valgustust ja udu ning paljut muudki, mis käib võimeka 3D-mootori juurde. Graafiline pool on tegelikult isegi ilusam kui palju kiidetud Far Crys, seniajani parim, mis saadaval.

Füüsika eest hoolitseb Havok 2.0 nagu ka Half Life 2-s. Tõesti, see on võimas asi: purunemised, kukkumised ja muu sarnane on reaalseim, mis nähtud.

Muusika on üsna tavaline hard rock, kuid sobib jõhkra tapatöö kõrvale hästi. Videote kvaliteet ei ole paraku suurem asi, kuid need on vähemalt olemas ja nende asemel pole mingid tobedad in game graafikaga lõigud, mis viimasel ajal nii tavaliseks muutunud.

Mitmikosa on täitsa mängitav, sisaldades mitmeid imelikke valikuid nagu Voosh, kus laskemoona on lõputult, aga uusi relvi ei leia ning peosolev vahetub teatud aja tagant. Pilku püüab veel autorfirma järgi nime saanud People Can Fly, mis toimub suures silindris ja kõigil on raketilaskjad. Kokkuvõtlikult on võrgumadin lihtsakoeline, meenutades Quake’i aegu.

Painkiller on äärmiselt hea mäng, kuid ma ei soovitaks seda veel osta. Tulekul on AS Andrico poolt 100% lokaliseeritud versioon.

FPS
People Can Fly, kirjastab DreamCatcher
Tugi: 1-16 (Internet, LAN)
1,5 (2,4) GHz Athlon või PIII, 384 (512) MB RAM, 8x CD, 1,2 GB kõvakettaruumi, 64 (128) MB kiirendi, Windows 98SE/Me/2000/XP