Väljun Moskva rongist lõpp-peatuses, Leningradskaja vaksalis. Vastu tulevad kaks neegrit. Keegi ei peksa neid. Lähen edasi. Kohvikus seisavad luudadega kaks vietnamlannat. Täpsemalt harjadega. Keegi ei ahista neid. Ka minust ei tee keegi välja.
Tee peale jääb Tretjakovi galerii. Lähen sisse, annan kassasse 200 rubla. Otkuda võ – kust te pärit olete, küsib keskealine piletimüüja. Eestist, vastan, ja maksan veel 200 rubla. Euroliidust tulnutele on pilet kaks korda kallim kui Venemaa ja SNG inimestele. Ma ju tean, et nii kui su lahti teen, saavad kohe aru, et pribalt.
Näitusesaal. Keegi ei kakle, keegi lõika Rubljovi ikoone tükkideks ega topi hõlma alla. Valitseb kord. Külastajad istuvad pinkidel ja vaatavad maale, nagu Mr. Bean. Niimoodi pikalt, nagu soovitas Mr. Bean. Jõuan Šiškini kuulsa maali «Kolm karu» juurde. Loen karud üle, neid on pildil tervelt neli. Mõtlen, et mind on petetud, ma ei tea Venemaast midagi.
Õhtul satun satiiriteatrisse. Laval joovad ameeriklane ja venelane end täis ja arutavad maailma asju. Mõelda Venemaast on palju ohtlikum kui varastada, vaimutseb venelane. Võtta litsid või mitte võtta, arutleb ameeriklane. Aega on, sinu naine on minu sõbra juures ja ostab võltsitud Rubljovi ikooni originaali pähe, vastab venelane.
