Lugedes Noorteka foorumis olevaid teateid á la “Tahaks enne kooli algust neli kilo alla võtta, et oma kaaslasi üllatada. Kas keegi oskab mõnd head nippi soovitada? Kaalun praegu 51 kilo”, tuleb küll tahtmine neile noortele kasvõi kulbiga natuke mõistust pähe panna. Kui üks arvab end 50-kilosena meeletult tüse olevat, siis mida hakkab endast arvama see noor, kes kaalub 60-kilo? Eks ikka seda, et tema peaks enne kooliminekut alla võtma 10-kilo, et teistega samas liigas püsida! Ja see on juba kaugel normaalsusest.

Tegelikult on see nagu mingi uus haigus, millele veel isegi nime ei ole antud, et kõik peavad lihtsalt piitspeenikesed olema, just nagu ameerika filmidest nähtud (jättes aga kahe silma vahele fakti, et keskmine ameeriklane on ikka hulga kopsakam kui harilik eestlane).

Ega mees koer pole, et ta konti tahab

Hea kaasaegne kõnekäänd, kas pole? Loomulikult püüavad ülisaledad neiud rohkem meesterahvaste pilke, kuid määravaks saavad siiski teised tegurid. Tüdruk, kes igal pool, kus süüa pakutakse ainult salatit nokib (lisades vahel ka juurde, et ta peab oma figuuri hoidma), kaotab õige peatselt oma võlu.

…või vähemalt on nõnda minu tutvusringkonnas. Olgu tüdrukul pigem paar kilogrammi kontide küljes rohkem, aga olgu ka mõistus peas. Uskuge mind, vaimuka jutu ja kasvõi oskusega õige koha peal oma suu kinni hoida, saab veelgi paremini võita meesterahvaste südameid kui pidevalt oma pikki juuksesalke lehvitades ning sääri välgutades.

Kokkuvõtteks võib öelda lohutuseks kõigile neile, kes oma kehakaalu ja välimusega rahul ei ole, et alati leidub inimesi, kes teie juures midagi laita leiavad. Tervele maailmale ei saa kunagi meelejärgi olla. Ükski suurus pole täiuslik.

Ja juba Napoleon ütles omal ajal, et kena naine meeldib silmadele, hea naine südamele. Üks saab ilusaks asjaks, teine rikkuse allikaks. Ja tal oli õigus, kas pole?