Palju kära “Da Vinci koodist”

“Da Vinci koodi” puhul saab mõneti paralleele tõmmata “Sõrmuste Isandaga” (inimeste suhtumise, mitte sisu poolest), mõlemal juhul on tegemist palju meediakära saanud filmiga ja mõlemal juhul võib inimkonna jagada kolme leeri:

1) need, kes on filmi näinud ja arvavad, et tegemist on suurepärase linateosega;

2) need, kes on filmi näinud ja arvavad, et tegemist ei ole millegi erilisega;

3) need, kes ei ole filmi näinud, aga on “põhimõtteliselt” veendunud, et tegemist on saastaga.

“Sõrmuste Isanda” triloogia puhul kuulun pigem sinna esimesse kategooriasse, kuid “Da Vinci koodi” puhul pean tunnistama, et ei ole ammu ühegi filmi jooksul nii mitu korda kella vaadanud. Film küll ei “veninud”, aga samas ei suutnud ta ka piisavalt tähelepanu köita. Tegelased olid ühesugused hallid hiirekesed, haritud küll, jah, ja targa jutuga, kuid sellegipoolest kergesti unustatavad hallid hiirekesed. Mees, kes pidanuks olema filmi kangelane, paistis pigem küll silma oma klaustrofoobiahoogudega kui sangarlike ettevõtmistega. Ainuke värvikam ja meeldejäävam kuju oli nende kahe ja poole tunni jooksul ehk üksnes too kummitus-munk Silas.

Ja lõpu võis iga vähegi süvenenum filmivaataja ära tabada juba siis, kui alles esimene kolmandik filmist käimas oli (Mis tõsine thriller see siis selline on?!). ÕNNEKS jäi lõpust vähemalt ära see hetk, kui kaks peategelast teineteise embusesse langevad ja igavest armastust vannuvad. Vastupidisel juhul ei oleks enam hullemaks minna saanud.

Ühest küljest tegi meediakära oma töö — inimesed läksid filmi vaatama, lausa palju inimesi läks. Teisalt lootsid paljud nendest paljudest seetõttu filmist märksa enamat ja pettusid. Tõenäoliselt, kui saabub suure mürinaga järjekordne ameerika filmitööstuse kassahitt, siis võtab nii mõnigi filmivaataja alustuseks kolmanda seisukoha ning kaalub tõsiselt, kas tasub oma päevast kolme tundi ikka kinosaalis konutamiseks kulutada.

Jumalasulaste vastuseis

See ei olnud muidugi “Kristuse kannatused”. Kuid keegi pole kunagi väitnudki, et tegemist on mõne piibliloo ümberjutustusega. Kallid asja vastu häälttõstvad usklikud, tegemist on ilukirjandusega, väljamõeldisega! Miks sellepärast nii endast välja minna? Kirjanikud on Kristuse-teemadel kirjutanud ennegi (meenub näiteks kodumaine Indrek Hargla jutuga “Sierra Titauna nekropol”) ja kirjutavad edaspidigi.

Nagu ütles ka Robert Langdon oma kõnes, siis kogu küsimus seisneb lihtsalt asjade (loe: ajaloo) erinevas tõlgendamises. Tuhandete aastate vanuseid sündmusi (loe: tõde) ei suuda aga praegusel ajal enam mitte keegi tõestada. Jeesus VÕIS olla jumala poeg, aga ta VÕIS olla ka lihtsurelik inimene.

***
Aga kui sul on endiselt tahtmine teada saada, millega tegu, siis palun võta oma kinopileti ja karastusjoogi raha ning mine raamatupoodi ja osta raamat. Ca 500 lehekülge Dan Browni romaani lugemist annab sada korda parema elamuse kui labastatud-lihtsustatud filmiversioon!