Küllaltki tihti lähevad ka parimad sõbrad mingil põhjusel tülli. Niisama nääklemisest rääkimata. On mitmeid viise, kuidas tülisid lahendada ning tõenäoliselt on vabandamine üks raskemaist variantidest. Palju lihtsam on unustada ning lasta asjadel vaibuda ja siis vanast kohast uuesti alustada. Ometi riskime siis sellega, et okas jääb hinge ja tõenäoliselt kerkib sealt esile siis, kui pinged jälle mingil põhjusel maad võtavad. Teine võimalus: vaielda nii kaua, kuni asi lõpuks selgub. Risk: see võib võtta väga kaua ning varitseb oht, et selgeks ei saa asja eladeski. Ning kolmas: süü tunnistamine ja vabandamine.
Enamasti on tülides süüdi mõlemad pooled, üks ehk rohkem kui teine, ent süüd tuleks siiski tunnistada mõlemal. Ning need asjad, mis teisele näkku said öeldud, pole just uhkuseasjad. Seetõttu tuleks mõlemal sõbra ees vabandada. Ainult nii võib andeks anda ning unustada.
Võitlus iseendaga
Süü tunnistame on keeruline. Tunnete keerises ei usu keegi, et tema võiks milleski süüdi olla. Tavaliselt arvab ikka iga inimene, et süüdi on just vastaspool. Iseendast tuleb siiski võitu saada ja üritada asju distantsilt hinnata. Teine on samasugune inimene ning hindab kogu üritust enda seisukohalt, mistõttu on ka temal ju omamoodi õigus. Võib-olla oleks isegi parem mõne erapooletu inimese käest nõu küsida. Üldiselt oskavad nõu anda vanemad või õpetajad või keegi muu täiskasvanu, kellel teie tüliga eriti mingisugust asja ei ole. Niiviisi selgub ka, kumb peab iseendast võitu saama ja esimesena vabandama minema. Kui esimesel korral on vabandamine ääretult raske, siis hiljem läheb asi juba libedamalt, sest kogemuse võrra rikkamana tead, et pikalt vindumine pole kasulik kellelegi.
Andeks andmine
Täiskasvanutel on mõnikord raske minevikku andestada. Küllalt paljudel on õhku rippuma jäänud seesuguseid olukordi, mis hiljemgi suhetes tunda annavad. Kellel on vanemate vastu vimm, kellel midagi muud. Kõige raskem ongi andestada lähedastele tehtud vigade eest. Öeldakse küll, et lastel pole õigust vanemate pihta "kiviga visata", kuid mõningaid asju on pea võimatu unustada. Siiski peame meeles pidama, et kõik teevad vigu ja vihates on endal raskem edasi elada. Seetõttu tuleks andestada ning kergema hingega edasi minna. Küllap aitab see meil endilgi samu vigu vältida ja paremaks muutuda. Tegelikkuses ei tähenda vanus muidugi midagi. Kõigil on oma mured, mis asjade käigus suured tunduvad. Ja kui sõber on sind mingil moel reetnud, siis selge, et hullemat enam justkui juhtuda ei saakski. Sõbrale tuleb andeks anda ning lasta tal vead parandada, sest ühe eest igaveseks riidu minna on ikkagi liialt kõrge hind.
