Vanematele rääkimine on minu puhul täiesti mõttetu. Olen rääkinud, kuid nemad vastavad vaid midagi taolist: "Ah, see on sinu pea sees kinni", "Rahune maha", "Oled sa hulluks läinud?", "Ära mõtle asju välja!", "Pole sul midagi häda!"

Kuigi minu jaoks on see tõsine asi, siis neile ma seda selgeks teha ei suuda. Tavaliselt vastatakse mulle karjumisega, mis tekitab suurt tüli. Mina hakkan mõtlema negatiivseid mõtteid ja hakkan "vinguma", mille peale vanemad ähvardavad mind "hinge haigusdega tegeleva arsti" juurde saata.

Kuid ma kardan kooli ees häbi kätte sattuda. Minu klassikaaslased narrivad mind ning sellepärast olengi võib-olla selline. Öösiti ma sonin ja norskan - mu ema arvates on see imelik. Ma ei süüdista oma klassikaaslasi selles, et nad mind narrivad. Tean, et olen selles ise süüdi.

Äkki on keegi veel selliste situatsoonidega kokku puutunud ja oskab mind aidata?