No ja nii oligi, kõhtu painasid ulmelised gaasid. Alguses ma pidasin vastu, aga mida edasi proov läks, seda raskemaks asi läks. Ja ühe tantsu ajal see juhtus, gaasid vallandusid, aga õnneks küll hääleta, kuid selle eest üpris ebameeldiva lõhnaga.

Kui see lõhn levima hakkas ja teised ka seda tundsid, siis oli ikka häbi näos ning üritasin asja kiiresti lahendada sellega, et tegin kiirelt akna lahti. Kõik küll uurisid, kes seda tegi, aga ma ei öelnud mitte sõnagi. Usun et nad said niigi aru mu näoilmest. Õnneks see lõhn kadus kiirelt ruumist ja ma sain ka rahumeelselt trennis edasi olla. Öeldakse küll, et parem häbi näos kui valu kõhus. Edaspidi jälgisin mida sõin enne trenni, et ei tekiks taas piinlikku olukorda.