Prantsusmaa eest on Moskvas eurofinaalis väljas Patricia Kaas. «Täpselt kakskümmend aastat pole ma laulnud 16. mail, sest sel kuupäeval suri mu ema...,» tunnistas novembris alanud maailmaturnee «Kabaree» käigus nüüd ka Tallinna publikut vaimustanud täht kontserdi eelõhtul Swissotelis Kroonikale.

Tore, et mullune Suur-Vene võit planeedikuuendiku supertäht Dima Bilaniga on innustanud nüüd ka teisi suurriike pingutama ja oma esiliigaga välja tulema. Eurolauluvõistluse suur-rahastajatel Inglis- ja Prantsusmaal on finaalikoht tulemustest küsimata priilt taskus. Nii on nad aastaid lähetanud euro-paabelisse tundmatuid noortalente ning platseerunud juba traditsiooniliselt ikka viimastel kohtadel. Aga paistab, et kauem ei kavatse nemadki seda häbi enam kannatada. Suurbritannia tellis ja sai kätte eurolaulu muusikalikuningalt Andrew Lloyd Webberilt endalt. Inglaste põlised vinnamehed prantslased on välja pannud oma kahe viimase aastakümne rahvusvaheliselt tuntuima muusikaartikli - Patricia Kaasi (42).
Saku Suurhalli kontserdi lõputiitrites libisesid üle ekraani uhkelt pikk maailmalinnade nimestik, kus kõik Patricia oma novembris alanud «Kabaree» tuuriga on juba olnud. Hiina ja Kasahstani pealinnadeni välja. Mõni aasta pärast Madonnat alanud Patricia karjäär ja ülemaailme tuntus on seda imetlusväärsem, et tema paneb end laval maksma prantsuse vähemuskeeles, millest maailm mõhkugi aru ei saa.
Nii nagu omal ajal Édith Piaf ning Mireille Mathieu. Kuigi viimasega on Kaas võrreldav ka selle poolest, et saades laiemalt kuulsaks, «keelduvad» prantslased ise tunnistamast neid enam päris «omaks».
Moskvasse lähetamiseks on Patricia selleski mõttes õige valik, et just omaaegsel planeedikuuendikul Nõukogude Liidus 20 aastat tagasi sai tema rahvusvaheline menu alla õige hoo. Kaheksakümnendate-üheksakümnendate vahetusel mängisid Patricia laulud Moskva suvedes igal tänavanurgal. Ennekõike muidugi toonase perestroika meka Arbati tänavakohvikutes. Söögi alla ja peale, nagu sakslaste diskoraketi Modern Talkingu hitid pool kümnendit varem, ennekõike ikka sealsamas Venemaal. Eestissegi jõudiski Kaas toona Vene (tele)kanalite kaudu.
Nagu artistide enamiku puhul, on ka Patricia Kaasil kõige kõvemaks jäänud kaks esimest albumit: Mademoiselle chante...(1988) ja Scène de vie (1990). Hiljem on ta oma prantslannalikult käheda elupõletaja-häälega klaverdanud ka ingliskeelseid evergreene (Biano Bar, 2002). Aga nii või teisiti: korra Patriciat kuulnud, hiljem tema häält raadios kellegi teisega segi juba ei aja. Mis ju ongi pant maailmakuulsuseks!
Nüüdne «Kabaree»-turnee kontsert Saku Suurhallis näitas 42aastase tähe tippvormi. Kõledavõitu suurhalli asemel sobinuks Patricia kabareele küll paremini Linnahalli amfilava või veel paremini Tallina vene teatri saali kuld, kard ja plüüš. Patricia ise aga vastas täiega ettekujutusele pariisitari sarmist ja elegantsist. Veits tänavapoisilikult väljakutsuv ja isegi vulgaarne, aga daamilik. Särav. Kui mitte lausa mustas, siis tumedates toonides, nagu etalon Edith Piaf.
Esimest korda Eesti teleekraanilegi jõudis nooruke prantsuse täht paarkümmend aastat tagasi - mustas. Tema vastas istus üleni valges - prantsuse vanameister Alain Delon, kes siis oli viiekümnene. Noor ja vana, naine ja mees: meeles tänaseni «prantsuse» vastandite ühtsuses. Küsisin Patricialt, miks Alain Delon - oli ju tema debüütplaatide produtsendiks siis teine Prantsuse filmi esinduskuju Gérard Depardieu, kelle toonane naine Élisabeth Patriciale laulusõnu kirjutas.
«Oh, see oli nii ammu, 1990ndate alguses. Mu karjääri esimesed aastad. Deloni valis välja Prantsuse televisioon. Sest ta oli ja on kuulsaim prantsuse meestäht. Aga jah, ta oli selles saates väga toetav mu kõrval.»
Täna ei puutuvat ta väga enam kokku kummagagi.
«Mul oli õnn, et Depardieu hakkas mu esimeste plaatide produtsendiks. Vahel käib ta nüüdki mu kontsertidel, siis põgusalt ikka kohtume ja räägime...»
Kumb kahest prantsuse filminäost on jätnud suurema jälje?
«Raske valik, nad on nii erinevad,» sõnab Patricia. Delon on ilmselt tänaseni enam üle maailma tuntud prantsuse filminägu, aga Depardieu on väga hea ja mitmekülgne näitleja.
 
Kahevahel on ka šansoonitari enda veri. Patricia sündis seitsmelapselises peres (viis venda ja üks õde) piirilinnas. Ta isa on prantslane, noorelt vähki surnud ema oli aga sakslane. Kas seletab see, et karjääri tipul kolis Patricia Pariisist Šveitsi Zürichisse, kus segiläbi prantsuse ja saksa keel...?
«Tahtsin vaheldust ja Zürich oli lähemal mu sünnilinnale, perekonnale,» nõustub Patricia. «Tõesti, Zürichis on kõrvuti nii prantsuse kui ka saksa keel, mida ma nii hästi enam ei valda. Nüüd olen ma juba kolm aastat Pariisis tagasi.»
Sest ennekõike tunneb ta end ikka prantslannana. «Selles keeles saan ma oma tundeid väljendada vabalt ega pea mõtlema ja sõnu otsima. Aga pool minu verest - on sakslane. Ema oli mul tõesti väga nõudlik, ennekõike enda vastu, isa tundlikum...»
Aastaid tagasi, kui Patricia ema oli vähki suremas, viis Patricia talle haiglasse lohutuseks-seltsiks kaisukaru. Seesama karu reisib temaga nüüd maskotina kaasas. Nii nagu Tallinnas, ka mais Moskvas.
Millest ikkagi nii tohutu populaarsus Venemaal - kas tunneb prantsuse-saksa segaverd Patricia endas ka kurikuulsat vene hinge...? «Ma ei tea,» naeratab pariisitar küsimuse peale monaliisalikult.
«Ju ma siis sattusin 20 aastat tagasi, perestroika ajal olema õigete lauludega õigel ajal õiges kohas.» Ta lisab: «Muidugi tuleb ennast igal maal kohandada vastavalt publikule. Aga ehk on see siiski mu hääl, mis toob tunded kohale, ka prantsuskeelsetest sõnadest aru saamata.» Ja ehk kõlab Dostojevski maal kaasa ka Patricia vaene perelugu: «Suur pere, et mul tuli võidelda, et jõuda välja... Tunnen laval venelaste imetlust ja seda, et nad tunnevad minuga lähedust. Seda on raske seletada, see juhtub.»
 
Internetisaitidel alustatakse Patricia fenomeni kirjeldamist ikka tema erilisest suitsusest tämbrist.
«See on loodusest,» ütleb laulja ise. Sigarettidega ta oma häält nii lihvinud pole, nagu räägib legend põlvkond varasemast pariisitarist, kähehäälsest Salvador Dali muusast Amanda Learist.
«Ei, ei,» protestib Patricia. «Kas ma tõesti kõlan nii, nagu suitsetaks?! Ei, see haiseb ju kohutavalt! Muidugi ma olen proovinud, nagu igaüks teismelisena. Aga esimene kord oli vastik!» Kui teised ümber suitsu teevad, siis ta kära ei tõsta. «Muidugi, kui stuudios salvestades liiga suitsuseks läheb, siis ütlen, et see rikub mu hääle ära.»
Patricia üks esimesi hitte oli «Regarde les riches » (Vaadake rikkaid). Kuidas on ta vaesest seitsmelapselisest perest pärinedes kohanenud «vaprate ja ilusate» maailmas?
«See sõltub ju alati inimesest,» ütleb ta. «Rikkaks saamine ja olemine ei mõju kõigile ühtemoodi.» Patricia loodab, et tema on uuest staatusest parima võtnud ja endaks jäänud. «Raha annab teatud sõltumatuse, mis on tore. Muidugi muutis see mu elu. Nüüd on mul korter, millest ma plikana unistasin. Tore on võimalus, et saan teha kõike meeldivat, mis pähe tuleb. Pole enam vaja muretseda, kas hoida raha selle või siis tolle tarbeks. Jah, see on hea tunne!» Aga ta lisab: «Ja muidugi erineb mu elu kardinaalselt sellest, kui ma laps olin. Aga ma loodan - see pole pannud mind arvama endast paremini!»
Ennekõike on kõik enesekindluse küsimus: kui endast pead, arvestavad sinuga ka teised.
Kaua ei julgenud Patricia ise laule kirjutada («Mis nüüd mina, kui selleks on professionaalid!») ega - teda painama jäänud ema varajase surma teemat lauluks võtta. Alles nüüdsel albumil-tuuril «Kabaree» on ammu mõeldud laul pühendusega emale.
Tundub, et Patricialt kõikjal üle maailma oodatud «leivanumbriks» jääb kaks kümnendit vana šansoon «Les homme qui passe» (Mehed, kes mööduvad). See ärgitab küsima, kuidas eraelus - kas on mehed mööda läinud või on mõni Patricia ellu pidama ka jäänud?
Selle peale Patricia naerab: «Selle laulu tekst on mul ju lauldud-etendatud rohkem prostituudi vaatepunktist. Meestest, kes kunagi ei jää, kes ainult jätavad lauale raha ja saadavad siis perepuhkuselt Bahamast postkaarte... Aga iga naine tahab ju tunda enamat - armastust...»
Patricia ütleb, et ta on oma elu ja karjääri jooksul näinud mitmeid mehi...
Jah, mitmeid kordi oma elu jooksul.
 
«Kabaree»
Album ja maailmaturnee kannavad seda nime. Patricia ise ütleb, et see pole niivõrd samanimelise muusikali ega Liza Minnellist vaimustumise pärast, kuivõrd austusavaldus 1930ndate diivadele ja laiemalt tolle kümnendi naistele üldse.
 
Suur täht Eurovisioonil, miks küll?
Patricia tõrjub kahtlustused, et ta oma turneega «eurohääli kerjab». Pakkumine Prantsuse televisioonilt tuli hiljem. Tema alustas «Kabaree» tuuriga juba novembris. «Muidugi on mul olnud karjääri jooksul edukate kõrval ka vähem müünud plaate. Aga minu staatuses pole suurt kaotada ega võita midagi. Mind meelitas ahvatlus esindada Prantsusmaad. Pealegi minu ema surma kuupäeval, mil ma kunagi varem laulnud pole. Selle peale tundus, et okei, tähtede seis langes minu jah-sõnaks kokku. Peamine on tuua Prantsusmaale parem koht kui eelmised. Ja tore oleks muidugi, kui prantslased saaksid pärast 16. maid olla minu üle uhked.»