Petmine ihus või hinges — kumb on halvem?

 (86)
Petmine

Paljud paarikesed, kelle kooselu on truudusetuse tõttu karidele jooksnud, läbivad selle eluetapi ja juurdlevad dilemma üle nii, et pea hall. Kumb on siis ikkagi hullem!? Kas see, kui su partner ei jäta sind maha, kuid südames unistab teisest või siis see, kui ta seksi tarbeks kasutab mõnd teist inimest, ent armastab siiski sind!?

Petmine ihus

Vaimset klappi peetakse enamasti olulisemaks ja kui partner korra truudusereeglite vastu eksib, antakse tihtipeale andeks. Armastus ja seks on siiski kaks erinevat asja. Vastuväitjaid sellele tõele leidub muidugi küllaga. Milleks elada koos, kui seks ei klapi ja füüsilist lähedust jagatakse hoopiski kellegi teisega? Kas on see enesepetmine ja hirm lahkumineku ees, mis sunnib paljusid inimesi teise ulapealkäikude kohal silmi kinni pigistama? Tõenäoliselt.

Enamasti jagunevad arvamused inimeste vahel nii — lastega pered ja palju maist vara omavad inimesed annavad andeks rohkem kui need, kellel ühtegi asja ning siduvat inimest hinge taga ei ole. Noored löövad seljad sirgu kergemini kui need, kes juba elu näinud. Võib järeldada, et füüsiline klapp on noortele paaridele olulisem kui nendele, kelle jaoks ühine elu enam tähendab.

Petmine vaimus

Vana tõde, et mida ei tea, ei tee meile ka haiget. Seetõttu on mõttes petmine enamasti saladus ning paljud pered ei teagi, et viibivad kuristiku äärel. Vahel tuleb mingi tõuge ning see suhtepool, kes kellestki teisest unistab, võtab kätte ja alustab uut elu ja vahel läheb värske armumine mööda nagu kevadine lumi ning võitu saab vana ja äraproovitud kindel suhe. Leidub neid, kes arvavad, et vaimus petmine on jubedam — see oleks nagu tunnete salgamine ning intiimelu pärispartneriga tüütu kohustus. Tegelikult tahaks ju midagi muud. Samas leidub neid, kes arvavad, et inimene, kes petab vaimus, kuid jääb truuks, on kuldaväärt hing, sest kohustundest jääb ta oma pere juurde. Mine siis võta kinni, kumb käitumine õigem on.

Käitumine suhete virrvarris

Loomulikult juhtub meie kõigi suhetes ja kooseludes, et roosast armastusest tumedamad pilved üle käivad. Raske on sel puhul mõistvaks ning objektiivseks jääda. Eriti keeruline on siis, kui just meie satume olema need, kes partneri petumõtteid või petutegusid seedima peavad. Igal meist tuleks siis otsustada, kas andeks anda või edasi minna, toetada või jalaga uks lahti lüüa ning sirgel seljal lahkuda. Ainus, mida ei tohiks unustada, on see: iseendaks jäämine on kõige olulisem. Kui kaaslane petab, ei tohi tema tegudest masendusse sattuda, ei tohi tema jälitamisele elu pühendada ning ei tohi partneri elu elama hakata nii, et enda oma ära unustame. Kui me otsustame andeks anda, tuleb juhtunu maha matta ning alla neelata, kui see on meie kindel otsus. Vastasel juhul mürgitame suhte nagunii. Lihtsama vastupanu teed minnes ja lahkudes jääme küll iseendaks, kuid kaotame kaaslase. Milline on otsus?