Pole vist kellelegi enam uudis, et reedel Riias toimunud Ed Sheerani kontsert tõi sinna kohale kümneid tuhandeid fänne. Eks seda oligi oodata, kuid jäi mulje, et linnale tuli tohutu rahvamass siiski üllatusena ja liiga palju pingutusi linnakülaliste ja kohalike liikumise loogiliseks muutmiseks ei tehtud. Kahjuks jättis see muidu toredast muusikaelamusest liigagi väsitava ja väntsutatud mälestuse.
Värvad platsile avati kell 16 ning esimene esineja astus lavale umbes kaks tundi hiljem. See tähendab, et ajal, mil ka ilma turistideta on liiklus tihe ja linnaelanikud närvilised.
Nagu paljud väljamaalased, kes autoga kohale läksid, kasutasin ka mina rakendust, mis aitaks ummikuid vältida ja kavalate võtetega võimalikult kiiresti õigesse kohta jõuda. Mööda Riia kõrvalisi teid seigeldes hakkasin üha enam arvama, et olen midagi valesti seadistanud, sest igal pool olid teetööd. Ükskõik, kuhu keerad, on taas ohtlik löökauk, terav äär, ainult üks rada avatud või midagi muud sarnaselt meeldivat.
Tundus, et ka teised eestlased ning isegi kohalikud olid samasse auku astunud. Mida enam kell tööpäevade lõppu näitas, seda rohkem trügis kõrvaltänavatelt närvilisi kohalikke, kes krimpsus nägude ja pomina saatel julmalt radade vahel sõeluma hakkasid. Olukord muutus üha totramaks ning appi tõttas sotsiaalmeedia. Kiire otsinguga leidsin kellegi kohaliku säutsu, kust sain teada, et Riias ongi "pool linna kinni" ja midagi pole teha.
Jäin ilma Zara Larssoni esitusest ning ähvardavalt kiiresti lähenes juba James Bay etteaste. Lohutuseks märkasin, et parklani on jäänud vaid 6km, kuid rõõm jäi üürikeseks, sest rakenduse ennustuse kohaselt läheb selle läbimiseks 26 minutit. MISASJA?! Kiire pilguga ühtegi paremat võimalust, vaba jalgratast või tugevat lindu ei paistnud, seega ei jäänud muud üle kui hambad ristis edasi istuda.
Õnneks olin maksnud oma 6 eurot ja kui autost lõplikult tüdinenuna põllul endale määratud koha sain ootas ees ligi 20m pikk järjekord, et trollile pääseda. Umbkeelne vanahärra müüs rahuloleva muigega pileteid täpselt sellele, kes küsis. Kuid küsisid ju kõik, mistõttu võttis inimeste teenindamine ligikaudu terve igaviku. Kes igaviku ära ootasid ja trollini jõudsid, ei pruukinud enam peale mahtuda ning pidi veel 10 minutit järgmist ootama.
Kui masin sai nii täis, et kõigile isegi pea keeramise luksust enam võimaldatud ei olnud, sukeldusime taas ummikutesse. Igas peatuses läks mõnusalt aega, kuid sellest ei olnud lugu, sest vaid siis pääses trolli värske õhk, millest nii väga puudus oli. Kulus vaid 15 minutit ja keegi otsis paaniliselt vett. Peagi hakati nõustama, kuidas minestanu pikali asetada ja talle ruumi teha, kuid kelle arvelt?
Õige peatuseni jõudmiseks pidid ületama kaks silda. Kinniste akendega ja lõhkemiseni täis topitud troll sõitis (pigem seisis, vajus, seisis) üle esimese silla, mis viis Zaķusala saarele, 15 minutit. Pideval jälgimisel oli lausa näha, kuidas reisijate näod iga minutiga üha enam ära vajusid. Eelviimases peatuses ei pidanud närvilisemad enam vastu ning otsustasid lõpu jala läbida. See oli kõige õigem otsus, mida teha, sest tuul ja liikumisvabadus tundusid kui hea unenägu. Jõudsin Riiga kell 5. Parkla leidmine ja punktist A punkti B liikumine võttis nii kaua aega, et kohale jõudsin kell pool 8. Seda kõike vaid poole linna läbimiseks.
Peale kontserti lõppu ootas ees hoopis parem üllatus. Ligi 15 trolli oli juba kohal ja valmis reisijaid peale võtma. Piletijärjekorda enam ei tekitatud, mistõttu pressiti üksteist uksest sisse kogu jõuga, mis kehas veel alles oli.
Mõtlesin, et ehk oli asi minu enda lolluses ja jõudsin lihtsalt liiga hilja või virisen eestlaslikult palju. Tänaseks olen märganud, et sarnane mulje jäi ka paljudele teistele. Muusikaportaalile Sky.ee on keegi tubli kurtnud, et sõitis ainuüksi Riiga suisa 6 tundi. Tihe liiklus ja lõputuna tunduv sõit panid inimesi nii ohtlikke manöövreid tegema, et õnnetusi jagus kõigile vingumiseks. Sõitsin ka mina mööda kolmest Eesti numbrimärgiga autost, kes teineteist veidi takka lükata olid tahtnud.
Nüüd tean täpselt, miks laulupeo parkla ei asu Viimsis või miks ei peaks maailmakuulus staar esinema just seal, kus teetööd oma magusa ruumi võtavad ning kohalikud vaid kodu ja puhkus silme ees näevad. Kas tõesti ei osanud keegi oodata, et Sheeran toob kohale 50 000 vaatajat, kellest vaid eestlasi oli ligi 18 000?
Järgmisel korral lähen kohale veelgi varem ning veedan oma aja kasvõi murul peesitades, sest tähtsad linnaisad ei puurgi mäletada, millised ja mitu teed nad remonti on pannud. Muretumaks liikumiseks tasub varuda aega, tuju, kannatust ning kütust.
Kirjuta ja jaga meiega oma muljeid!
